Võtsin end eile kokku ja käisin oma telefonil lõpuks järel. Ma väga lootsin, et seda meesterahvast pole kohal, kellele ma eelmine kord ütlesin, et ei soovi oma telefonikontakte säilitada ja siis minestasin :D - ja teda tõepoolest polnud. Mulle ei meeldinud kujutlus, kuidas ta minu sisenedes taharuumi spurdib ja kellegi teise "selle hulluga" tegelema saadab, kes "nagunii tuli siia ainult minestama" :D
Aga seal oli täitsa uus tütarlaps. Selgus, et mu telefoni ei saa sisse lülitada, kuna vahepeal on aku sahtlis tühjaks saanud. Ta tegi ettepaneku, et jätaksin telefoni mõneks ajaks poodi laadima. No väga tore! - mul oli kella ikka vaja. Jätsin siis telefoni Teliasse ja läksin poodidesse kolama. Olin niikuinii mõelnud seda teha, sest VT'l on homme sünnipäev ja ta tahab minna endale kampsunit ja raamatut ostma. Mina olin lubanud tema lemmikpoodides tiiru teha, kampsunifavoriite pildistada ja 'hinnauuringut' teha. Kalpsasin siis Seppälässe ja mulle meenus, et mul pole millegagi pildistada. Oooookei! Kohusetundlikult tegin siiski tiiru kõigis kõne all olnud poodides ja näppisin kõiki kampsuneid, mis vähegi mõeldavad tundusid.
Kõik mu kontaktid olid telefonis alles :), isegi äratused olid alles, ainult Instagram ei tundnud mind ära, nii et pidin parooli vahetama, et lugeda nädalatevanuseid vastuseid oma kommentaaridele. Kuid see oli vahva! Veel vahvam oli see, et sain üle mitme nädala helistada Õele, et uurida, kuidas tal üldse tagasilennud läksid ja kuidas eluke muidu läheb.
Praegu on selline tunne, et kõik vajalik on tehtud ja kõik on kena! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar