Järeldused

Teate, armsakesed, aitäh nii kenasti ja delikaatselt oma arvamusi jagamast selle mu viimase toidujutu peale. Ja ma ei kujuta ettegi, kui kohutavalt tüütud need jutud paljudele teist juba olla võivad :D, et ... kuidas saab söömine nii raske olla, jumal küll!?

Aga mõnikord on hea kuulda teiste suust ka asju, mida ise kaalud... eks!?
Ma tunnen, et tänu teie kommentaaridele juba tegin või saan teha järgmised plaanid.

1. Ma jätkan oma nuumdieeti, sest olen niimoodi tugevam.
2. Jah, ma hakkan lubama endale 4 tundi rohkem und, kui see liha ja munaga dieet mulle (alguses?) nii raske on.
Tegin endale uue päevaplaani, mis algabki alles üheksast. (Praegu on mul isegi kell 9 raske tõusta, kuid ma siiralt usun, et see muutub.) Sain aru, et selle asemel, et oma hommikust meditatsiooni taga nutta, võiksin lihtsalt korraks eemalduda ja vaadata, mis olukord on. Ja olukord on selline, et hetkel on mul rohkem und vaja ja mõned asjad tahaks kindlasti hommikul selge peaga ära teha, nii et meditatsioon ei mahu kuidagi. Pealegi, ma ei suutnudki vahepeal mediteerida, sest mulle tundus, et kui ma liha söön, siis on see lootusetu - ja kohe oligi! :D
3. Nihutasin hommikusöögi kümne pealt 12 peale.
Ma pole kunagi suutnud kohe pärast ärkamist süüa ja olen veendunud, et osa raskusest, mida terve päeva tundsin, oli just sellest varahommikusest šokist, mis mu ikka veel magusasti magav kõht sai, kui banaani-maasika-keefiri asemel kolm tundi enne õiget aega üks rammus võileib sinna plartsatas.
Kui ma tõusin 6-7, oli kella kümnene hommikusöögiaeg täpselt sobiv, aga kui ma ärkan pool kümme, siis enam vähem kohe vitsutama kukkuda oli väga harjumatu ja pole ime, et mu šokeeritud kõht tegutsemast loobus. :)
4. Üllatus - kui tulin selle peale, et muna pealt sool ära jätta, on need leivad veelgi paremad! Ma ei kujuta ette, miks, aga nii on. No ma panen sidrunipipart (kus on sool ka minu meelest) kurgi ja tomati peale, ning majoneesis on ju ka soola - pihvidest rääkimata, nii et muna tegelikult vajab ainult piprahunnikut :)


Õde küsis juba pekipilte näha! :D
Ma kardan, et esialgu näen ainult mina ja - ma tunnen käega üle oma õlavarre libistades, et see on suurem ja pehmem :D, aga arvan, et teised ei näe veel.


Igatahes, aitäh, et te nii kenasti oma arvamust avaldasite ja ikka veel viitsite kaasa mõelda selle teemaga, kuigi minu toidueksperimendid kipuvad lühikeseks jääma ja kindlasti ei võta ma sageli kuulda 'mõistuse häält' vaid elan/söön nagu hetkel tahan.

Tõttöelda ma ei teadnudki, et ma tahan pontsum olla :p - Õde hakkas tõesti end nuumama selleks, et kondid tagasi tõmbuksid, aga mina olin enda välimusega täitsa rahul, tahtsin hoopis tugevam ja energilisem olla. Lihtsalt esikupeeglist mööda käies olen ootamatusega märganud, et nägu läheb naerule senisest kaarjamat puusa nähes :)

Suur-suur aitäh, et olete toeks olnud! Ja pole minuga "toorutsenud"! :D  Tõesti! :) Ma leian, et see on teist uskumatult kena. Mulle eriti ei meeldi, kui mind sõimatakse või hurjutatakse :D
Muskadii! xx :)