Lõpuks läks ta poodidesse eriti raskel ja väsitaval päeval - neil oli pärast tunde tutvumisretk Riiamäel asuvas sõjaväekoolis (või mis iganes see seal on). Ja alles pärast seda poodidesse.
Mu Õde naeris, kuuldes, VT ettevõtmisest, et kuna VT on niisugune, et mille riiulist välja tõmbad, pead ka ära ostma, siis loodame, et ta ei komista ja ei kuku nt meestepükste hunnikusse - muidu tulebki kurvasti koju, meestepüksid kotis, sest need jäid esimesena pihku ... :p
Väsinud VT valis siiski täiesti kena kampsuni H&M poest ja erinevalt minust suutis fookusesse jääda ja vaadata, et poleks detaile, mis talle ei meeldi, st nööpe, triipe, paelu, lukke jms :D
Värv talle endale meeldib - samblaroheline.
Mina pole selle värvi fänn, aga mul pole ka pruune juukseid.
Nii et kampsuniga läks küll hästi!
Raamatupoes läks VT'l natuke halvemini, sest ta oli liiga väsinud, et terves poes ringi vaadata ja otsida psühholoogiat, eetikat, loodusteadusi ja ajalugu - ta hoidis esimesele korrusele ja ühele seinapoolele, nii et kohtus vaid uudiskirjanduse ning eesti- ja ingliskeelse ilukirjandusega. Sellepärast tuli ta koju järgmiste raamatutega:
Mul õnnestus korraks ära unustada, et ilmselt ta ei jaksanud terves poes ringi vaadata ja nii vajus mul algul küll suu lahti, et lapsel on terve pood nina ees ja ta valib sellised kummalised raamatud! :D
Kellesse see laps küll läinud on?
Aga siis tundus loogiline - need olid uksest sisse tulles 'esimeses seinas'. Ilus ilukirjandus pakub VT'le huvi ja sõjakoolis ta alles käis. Väga loogiline valik, kui mõtlema hakata! Ja kui sõjapsühhiaatria ei paku mulle mingit huvi, siis seda parimat Euroopa 2015. aasta ilukirjandust tahtsin küll ise ka lugeda :)
Paraku hakkas VT selle raamatuga mu tuppa jooksma, et ta leidis sealt jälle ühed ... väljaheitehunnikud ja peenisepundid - viimaseid oli seal nii mahalõigatult kui küljeskõlkuvatena. Et nagu igas loos. Kuni ta siis jõudis esimese ilusa, peenise- ja essuvaba looni, ja selle oli kirjutanud eestlane, Rein Raud. Kui kena temast! :D
Ma ei suutnud tänitamata jätta: "Miks sa ei kuula oma emmet, kes sulle kogu aeg räägib, et kui sa ilusat kirjandust otsid, siis loe klassikuid, kes on sündinud 19. sajandi lõpus või varem!" Sest ma olen talle mitu aastat püüdnud selgeks teha, et ilukirjanduse mõistel pole iluga midagi pistmist ja 20. sajandi olulised (post)modernistlikud tähtteosed, mida juba võib hakata klassikaks nimetama, sest kõik kirjandushuvilised inimesed on neid lugenud, võivad olla üpris rõvedad. Nii et vanad klassikud! Sajand tagasi ja veelgi varem ilmunud teosed! Ei usu see laps mind! :D
Aga psühholoogiateemadel talle nämmutada meeldib ja ta kannab mulle sageli ette arutlusi, mis mulle rõõmu teevad. Nagu näiteks: "Kui keegi mind solvab, siis ma ei mõtle mitte "miks ta mind solvas?" vaid "miks ma solvusin?""
See "miks ta mind solvas?" on meil juba lasteaias läbitud faas. Et kõik, kes käituvad halvasti, tunnevad ennast halvasti, ja neile tuleb kaasa tunda ja neid võimalusel aidata - kui see ohtlik pole :). See oli tal juba nelja aastaselt täiesti selge.
Ma ise sain vist käppa maailma kõige lihtsama õunakoogi tegemise.
Segan kokku kruusi jahu, veidi soodat ja küpsetuspulbrit.
Teises nõus 2 muna, pool kruusi suhkrut, veidi alla poole tl soola ja 100 g sulatatud võid.
Nüüd segan need kokku ja kaabin võiga määritud ringikujulisse klaasvormi. Patsutan enam vähem ühtlaseks.
Raputan otse taigna peale tublisti kaneeli, sest kui ainult õunte peale panna, tuleb hirmus tume.
Siis kallan sinna otsa suure kuhjaga supitaldrikutäie puhastatud, üsna õhukesi õunaviile, sobran laiali ja vajutan taigna sisse.
Peale jälle kaneeli.
Ja siis (minu ahjuga igatahes) 50 minutit keskmisel plaadil 180 kraadi juures.
Mõistagi ei sobi nii teha, kui tahad külalistele rabavalt kaunist kooki pakkuda - siis tuleb üritada ühesugused õunaviilud lõigata ja neid kaunilt paigutada :D, aga meil on plekilised ja vahel ussitanud õunad, nii et mingeid ühesuguseid õunalõike pole mõtet tegema hakata, nii et mina lihtsalt kallan need ebaühtlased jubinad taignale ja sobran laiali. Õunte puhastamine ei lähe kiirelt, aga kõik muu küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar