laupäev, 1. oktoober 2016

Teistmoodi

Ma olen alati üsna-väga intrigeeritud, kui ma ei suuda absoluutselt pihta saada mõnele üldlevinud vaatele. Esiteks ma olen hämmeldunud. Teise asjana ma kahtlustan, et inimesed valetavad või ei mõtle, mida nad räägivad - kordavad massikommunikatsiooni loosungeid või mõne klassikuks peetava psühholoogi, pedagoogi, raamatu (Piibli) või filosoofi üldiseks arvamuseks kujunenud vaateid. Kolmandaks ma mõtlen, et mis teha - mul ongi palju asotsiaalseid kalduvusi, ma mõtlengi ja tunnengi teistmoodi kui teised ja mu lapsepõlvesõbranna väidab, et see oli nii juba siis, kui ma laps olin. Tollal ma seda ise küll ei märganud...

Aga alati on nii kena järsku kuulda, et keegi veel arvab samamoodi kui mina.


Eile rääkis VT, et nende koolis käib üks puudega poiss, kes on alati üksi ja tuima näoga. VT pole kunagi näinud, et teda kiusataks, aga ta pole seda poissi mitte kunagi ka rõõmsana või elevil näinud. Ta ütles, et tal on alati temast nii kohutavalt kahju, ja miks pannakse puudega lapsi 'tavaliste lastega' samasse kooli?

Mina ütlesin, et millegipärast peetakse oluliseks, et puudega inimene ei jääks isoleerituks. Mingil üliveidral põhjusel on inimesed veendunud, et ühiskond on parem kui kodu, ja iga puudega inimene eelistab või peaks kodus interneti teel õppimisele ja niisama tšillimisele eelistama lonkida kõõrdpilkude saatel mööda ühiskonna seinaääri.

Väidetavalt on meie ühiskond ja selle liikmed niivõrd oivalised, et kodus olles kärbub niigi vähem võimekas inimene sootuks, sest seal pole kedagi, kes teda võõristaks ja temast eemale hoiaks.


Puudega inimese tavakooli panemine on ka minu meelest kasulik ühiskonnale, sest ühiskond (eriti just lapsed) peab ikkagi harjuma sellega, et meie seas elavad ka puudega inimesed.


Mul on raske uskuda, et enamikule puudega inimestest endale meeldib kõõrdpilkude märklauana ringi tuterdada, kuid neid pole eriti valikut - nad pole nii meelekindlad ja tugevad, et vastu seista arstide, pedagoogikute ja psühholoogide survele, kes väidavad, et neil on endil nii palju parem. Ja veel üks asi, mida ma arvan, et professionaalid teadlikult mugavuse pärast eiravad: kerge vaimse puudega inimene on nii mõjutatav, et ta on üldjuhul sinuga nõus. Ta saab hääletoonist aru, mis vastust talt oodatakse ja kuna ta enda eest seista või oma teistsugust arvamust põhjendada ei oska, ei jaksa või teab, et sellest pole nagunii mingit kasu, vastab ta nii nagu temalt oodatakse. Jah, mulle meeldib /koolis käia / üksi bussiga sõita / mida iganes teha you name it. Nägin seda hästi ilmekalt vaimse puude ja psüühikahäiretega inimeste tugikeskuses töötades. Kui me söögitegemist õppisime, siis kõigile teoreetiliselt meeldis iga toit, mille tegemaõppimist ma välja pakkusin :D. Aga tegelikkuses ei läinud kõigil neist sugugi kõik toidud libedalt alla. Needsamad inimesed, kes oma taldrikutäit kätte saadeski kinnitasid, et tatrapuder või piima-riisisupp on nende meelest hea, nägid poole portsjoni sissepigistamisega kurja vaeva ja olid lõpuks suure alandlikkusega sunnitud tunnistama, et neile tegelikult ei maitse, pole kunagi maitsnud, ega hakkagi maitsma - nad tunnistasid seda ainult seetõttu, et ponnistustest hoolimata nad tõesti ei suutnud seda endale sisse lükata ja ma olin nende tulutut pingutamist märganud ja juba neile käe paar korda õlale pannud ja uurinud, et neile tegelikult vist eriti ikka ei meeldi? ja sellest pole midagi! :) Ja nii paljude asjadega. Enamik neist tahab meeldida. Ta ütleb, mida talt oodatakse. Enamik neist on pea kõigega nõus, mida sa neil teha soovitad, kuigi on silmaga näha, et nad tunnevad ebamugavust ja samamoodi on kõrvaltvaatajale silmaga näha, kuidas otsustajad otsustavad nende ebamugavusest vingerdamist ja abitusest ringi volksuvaid silmi eirata ja kuulata ainult nende sõnu.

Mõistagi ei kehti see alati ja ma nägin tõesti palju ka neid, kes väga tahtsid iga päev päevakeskusesse tulla. Nägin ka neid, kes tulid vastumeelselt ja väga harva nägin ka neid, keda telefonitsi ja koduskäikudega taga aeti, et nad tuleksid. Ma ei saa aru miks inimene peaks mõttetu loba jaoks bussipiletid ostma ja oma aega ja energiat raiskama? Jah, muidugi olid töötoad ja värgid, aga see kõik on hea ja vajalik ma pakuks umbes pooltele neist. Ja muidugi ühiskonnale on kasulik, kui nad tahavad ühiskonda kuuluda ja harjutavad töötegemist. Kuid ignorantne ja eirav on väita, et nad kõik soovivad 'normaalsust harjutada'. Inimest tuleks julgustada iseendale lähemale jõudma, mitte mage normaalne olema.
Kohutav pinnimine käis nende kallal, kes ei soovinud päevakeskusesse tulla - nagu meil oleks neile pakkuda midagi paremat kui nende kodu ja hobid! MTÜ pidi oma olemasolu ju õigustama ja enda vajalikkust näitama riigile!
Õnneks minu töökohustuste hulka see tagaajamine ei kuulunud.

Ma oletan, et neid puudega inimesi, kes tahavad 'karja hulka' "kuuluda" (kuivõrd nad kuuluma hakkavad, on vaieldav) on umbkaudu 30%. Need on inimesed, kes armastavad tähelepanu ja seltskonda.
Teist 30 on neid, kes nõustuvad, kuid pelgavad, pole kindlad...
Ja 40% on neid, keda see meie ühiskond kohe üldse ei köida - mis on ju täiesti arusaadav mu meelest. Ma ei saa aru, miks peab neid torkima kogu aeg? Kui imeliseks need torkijad enda pakutavat maailma peavad? Miks peaks keegi sekeldusi, rassimist ja lärmi soovima oma ellu?

Vaat, mitte ei saa aru.


Aga.
Võibolla on see hoopis teistmoodi.
Võibolla on inimesi, kes soovivad kodust välja tulla vahtimisest hoolimata, ja kes soovivad päevakeskustes endasugustega laterdada hoopis 95%.
On täiesti võimalik, et maailm pole selline, nagu mina seda tajun.

Aga alati teeb süda rõõmsa hüppe, kui keegi väljendab samasugust erimeelsust, mis sul muu maailmaga on :)

Kõike seda ma VT'le rääkisin ja selgus, et tema mõtleb täpselt samamoodi kui mina :)


Eks see teema on mul kõvasti südamel, kuna olen ennast kahjustanud usaldades arstide öeldut, kes mind normaalsuse poole suunasid ja eirasin oma sisetunnet, sest nemad teadsid üldlevinud teooriaid ja statistikat. Tavaliselt arstid ei kiirusta eranditega arvestama vaid kinnitavad, et 'kui sa teed nii, siis juhtub see'.
- Kui sa käid jalutamas ja teed trenni, siis hakkad kenasti magama jääma.
- Kui sa liigud ringi ja suhtled, läheb sotsiaalfoobia üle.
- Värskes õhus viibimine võtab peavalud.
- Õlavöötme ja kaelapiirkonna lõdvestavad harjutused võtavad peavalu vähemaks.
- Alati on võimalik mediteerida. Alati on võimalik trenni teha, see on ainult alustamise ja suhtumise asi.

Ja muu täielik jama, mille tõttu ma end rohkem kui pool elust vintsutasin ja jooksutasin. Ja minagi, muide, võisin arstidele öelda, et vist jah on parem ehk vist võibolla vist natuke jah. Sest nad olid nii kindlad, et mul on parem ja ma ainult jonnakusest eitan seda. Ja et kui mul pole parem, siis ma lihtsalt valetan, et ma teen nende soovituste järgi.


***

Aa, mul tuli veel üks 'suur imestus' meelde.

Homöopaatia usub sellesse, et kui ravimilahus teha ülilahja, nii et selles on toimeainet vaid mõned molekulid, siis keha tunneb selle ära ja hakkab seda ise valmistama ja ei jää laisalt/mugavalt sõltuvaks suukaudsetest ravimitest. Ehk siis - vähem on rohkem.



///Ma lisan siia vahele nats juttu...

Et homöopaatia kohta mul arvamus puudub, kogemus puudub. 
Imelikumadki asjad on tõeseks osutunud.

Enda kogemus on mul loodusraviga või kuidas seda nimetataksegi...
Piparmünditee pole mind kunagi rahustanudv ega mul uinuda aidanud.
Mumio ei mõjunud üldse mitte kuidagi.
Ingver ja žen-žen pole mind ergutanud.
Naistepuna pole mitte kudagimoodi mõjunud.
Vitamiinid - eip!

No need on asjad, mida olen kasutanud vähemalt mitu kuud järjest, eks igasugust värki on proovitud, aga mitte nii järjekindlalt. 

Minu kogemuse järgi võid aastaid igasuguseid huvitavaid asju omal nahal kogeda ja kui asi pole väga hull, siis usk teeb imesid! :)
Mind igal juhul on aidanud - ja väga kiiresti ja ilmselgelt, vastuvaieldamatult ja tugevalt, tugevalt, palju tugevamalt, kui ma uskunud ja lootnud olin - ainult "pahatahtlike, inimeste tervist teadlikult nõrgestavate ravimifirmade mürgised ravimid".

Mul on kohutavalt kahju perekondadest, kus üks lapsevanematest parimate kavatsustega mööda "vuudu-laagreid" ja -koolitusi jookseb, samal ajal oma psüühiliste probleemidega peret terroriseerides ja kahjustades (nagu minu lapsepõlvekodus oli). 
Mina ütleks nii: kui te alalõpmata olete halvem inimene, kui te oma peas ja südames olete - lihtsalt kukub välja nii, et ütlete julmi sõnu ja karjute tühiste asjade peale ja see on teie enda meelest ka kohutav ja te ei saa aru, kuidas see niimoodi välja kukub -, siis tehke oma perele teene ja rääkige psühhiaatriga! Igasuguseid raviteesid võite ka tablettide kõrvale juua.

-

Oeh, täitsa palju juttu tuli! Tegelikult tahtsin öelda vaid seda, et ma ei eita homöopaatia toimimist. Sellega mul tõesti lihtsalt pole mingit kogemust. Ka huvi pole :), nii et ei saa selles asjas arvamust omada.///



Aga needsamad inimesed, kes usuvad homöopaatilistesse ravimitesse võivad täiesti vabalt arvata, et tuleb mitu kilo puu- ja köögivilju manustada iga päev, sest muidu ei saa mineraale ja vitamiine. Aga keha ju sünteesib (enamikku või kõiki, ma ei tea) ise! Kõik teavad seda! Võiks arvata, et homöopaatiausku inimestele piisaks sellest, kui nad näiteks 12 erinevast puu ja köögiviljast iga päev täringusuuruse tükikese manustaksid, et keha need ära tunneks ise puuduolevaid vitamiine-mineraale välja töötama hakkaks. Või miks mitte neid toiduaineid lihtsalt lakkuda? :D Tark keha teab ise, mis ta edasi peab tegema ja inimene võib mao täis süüa asju, mis talle tegelikult meeldivad.


***

Okidoki, rant over! :)

5 kommentaari:

reet ütles ...

Ei saa mitte vaiki olla. VT teadmised kõnealuse poisi "puudest" on ilmselgelt puudulikud. Ei peagi põhjalikud olema, aga õigem sõna oleks praegu "teistsugune". See poiss (olen üsna kindel, et tean, kellest VT rääkis) on suurema osa kooliajast olnud rõõmus ja elevil siis, kui ta saab õpetajaga üks-ühele teadusest ja tehnikast vestelda, pole mingi ime, et VT pole teda selles olukorras trehvanud. :) Aga omasuguseid, jah, ta selles koolis leidnud ei ole. Kas muus koolis oleks tal parem, ei tea. Kas tal ükskõik millises Eesti riigi poolt lubatud koolis hea oleks, kahtlen.

Ma käin siin sellepärast, et huvitav on, käisin ammu enne, kui VT isiku tuvastasin. Pole kolleegidele reklaami teinud, ei kavatsegi teha. Meie peres kasvab ka teistsugune laps, kes esialgu tavalisse kooli ei sobi. Püüan teda kasvatada niikaugele, et ta hakkaks ühiskonnas toime tulema, arengut on näha ja lootus on hea. Ma ei oota, et ta sulanduks karja hulka, ootan, et ta suudaks leida endale ausalt elatise teenimise viisi ja tuleks eluga nii toime, et leib oleks laual ja tuju rõõmus. Tal on head eeldused saada mesinikuks või tisleriks - aeglane tempo, omaette nokitsemine, valmisolek töötada hoolikalt ...

Kui see kommentaar häirib, siis võib selle rahulikult kustutada, tahtsin lihtsalt teise nurga alt arvamuse öelda.

karikate emand ütles ...

Ei häiri, mis Sa nüüd!
Alati on huvitav teistsugust vaadet kuulata, kui see ei tule lahmivalt. Ma loodan, et mu enda jutud mõjuvad mõnikord samamoodi - hoopis teistsuguse vaatena. Ja ka mina üritan pikalt asjade üle mõelda ja mitte lahmida :) (või siis vähemalt enne lahmima kukkumist olen pikalt ja lootusetult kaua mõelnud... :D)

Meie kool on tõesti eriline ja õpetajad on minu meelest tohutult avatud ja soojad, täitsa super! Mulle meeldib, et meie kool niisugune on ja VT'le meeldib ka. Ma küll mõtlen, kui mures mina õpetajana oleksin lisatöö tõttu, mida teistsugused lapsed tavaklassis kaasa toovad. Sest mis pärata - uut töökohta on raske leida ja mulle tundub, et ka õpetajatele endile tõesti meeldib selles koolis, pole üldse kuulnud, et keegi kurdaks selle lisatöö üle, mida mina oletan neil olevat.

Kahtlemata on emal julgem tunne, kui laps suudab siiski ühiskonda sulanduda ja endale elukutse leida. Selles mõttes on jälle see tööhõivereform imehea, et perekonnal on nüüd veelgi rohkem lootust, ma arvan. Töökatla kõrval juba on spetsialistid valmis! Ei ole MTÜ kaudu asju vaja ajadagi!

Mina olin paraku see inimene, kes üritas meie puudega kliente tööle meelitada ja tegi poole neile mõeldud tööst sageli ise ära, sest issand jumal, nad ei tahtnud ju! ja mina kõrvu pihku ei võta - ma ainult meenutan nende ülesandeid ja seisan kõrval; ma saan ju aru, et lobiseda on toredam!, kes tahakski punnitada! :D
Aga mõned asjad, näiteks paberist voltimine peenmotoorika harjutamiseks, meeldisid kõigile ringist osa võtjatele... kuigi eks ma selleski ringis tegin mõne eest kõik ära :D
Loodan, et Sinu ja Su lapse unistused saavad teoks!

Ja suur-suur aitäh, et Sa diskreetset joont hoiad (reklaami osas)! :)

Eve Raudla ütles ...

Oi,ma just mõtlen sellise tööpakkumise peale - Maarja kooli õpilaskodu kasvataja.Intellektipuudega kooliealised lapsed.Ma mõtlen,et kas ma suudaks ennast kehtestada,on suuri poisse kuni 18 aastani.3-4 last iga kasvataja kohta.Sinu kirjutisest tundub,et sellised inimesed on hästi koostöövalmid.
Või vähemalt mitte agressiivsed.

Eve Raudla ütles ...

Oot-oot,kas Sinu lapsepõlves oli juba neid laagreid ja kursusi?Mulle tundub,et Sa vihjasid oma emale.

karikate emand ütles ...

Eeeei, oma emale ma küll ei vihjanud ja oma lapsepõlves ma puuetega inimestega ei töötanud ;)


No meie päevakeskuse kliendid olid kõik täiskasvanud ja käisid iseseisvalt keskuses. Need, kes olid jonnakamad, lihtsalt ei käinud nii sageli kohal, sest neile ei meeldinud üks või teine asi. See, et ühe kasvataja peale on 3-4 last paneb mõtlema, et nende puue peab olema raskem, kui meie omadel, nii et päriselt lubada ei julge, et nad kõik kukupaid on. Mul võis neid 15 ka olla, tavaliselt oli siiski umbes 8 korraga, nad ei pidanud tervet päeva olema, nii et ühed tulid, teised läksid...