Ei oskagi öelda, kuidas see niimoodi kujunenud on, sest mul küll on olnud väga armsaid ja lähedasi sõpru, kuid siis ma jälle kolisin ja vahetasin kooli ja kedagi igatsema ei jäänud, kuigi mõtlen kõigile neile Eesti eri nurkadesse maha jäänud inimestele väga sageli, lausa patoloogiliselt sageli, ma arvan :D, ja näen väga sageli unedes ka. Aga ma ei taha nendega kindlasti enam suhelda, lihtsalt mulle meeldib mõelda, et neil läheb kindlasti hästi, sest nad olid nii toredad... :)
Näiteks pidasin umbes kümme aastat küllaltki emotsionaalset kirjavahetust ühe naisega (kuidagi neti kaudu tutvusime - külastasime sama lehekülge -, tema kirjutas mulle ja paar aastat vahetasime kirju mitmenädalaste või isegi mitmekuiste vahedega, aga lõpuks... mõnel päeval vahetasime kasvõi viis kirja). Ma rääkisin temaga kõigest ja elasin ka tema asjadele südamest kaasa, aga kui ta minu jaoks juba pikemat aega (no kaks aastat vähemalt) liiga depressiivne ja negatiivne oli, siis kasutasin üht tema järjekordset jonnihoogu (see väljendus solvangutes, mida ta oli harjunud andeks saama, sest ta oli väga terane+emotsionaalne+põnev/särav inimene, selline, kellest sõltuvusse jäädakse) suhtlemise lõpetamiseks ära ja kuigi me olime väga lähedased olnud, olen ma siiamaani väga õnnelik, et ma pole temast kippu ega kõppu kuulnud. (Ausalt öeldes, mul tuli hirmust kananahk peale, kui sellest kirjutasin :D.) Tõsi, ma muidugi blokeerisin ta aadressid ära ka :D.
Aga ma olen seda meelt, et suhtlust saab nautida partnerisse klammerdumata.
Ma olen vist optimist - mul pole üldse seda hirmu, et kui kohtan inimest, kellega on hea klapp, siis tuleb temasse klammerduda, sest kust ma järgmise sellise leian :D. Eks ma olen selline avameelne inimene ka, et ma eriti ei valva, kellele ma kõike räägin :p - ja mingi hiljutise postituse all imestati, miks ma nii kindel olen, et sugulased mu blogi ei loe, ja ma mõtlen, et neil pole lihtsalt vaja käia lugemas, mida ma asjadest arvan, kuna ma olen nagunii nagu avatud raamat. Minu jaoks sobimatuid teemasid pole - mis on südamel või meelel, saab välja räägitud. Seega ei pea minu puhul keegi mõistatama, mis suhtumine mul on ja blogis nuuskimine muutub mõttetuks :)
Aga VT nagu üldse ei viitsi alustadagi selle sõbrustamise värgiga! :D
Ta samuti elab väga (liiagi!) oma klassikaaslaste käekäigule kaasa ja räägib neist sageli tundide kaupa, kuid ta ei võta mitte kellegagi pärast kooli ühendust. Ta ütleb, et ta peab neid kõiki oma sõpradeks, kuid ei mõista, miks ta "oma vabast ajast nendega suhtlema peaks, kui koolis näeb ta neid niikuinii!" :D - ühesõnaga, ta ei saa üldse pihta, misasi see sõprus on ja mida see inimestele annab.
Täitsa huvitav, et meie mõlemaga selline asi on...
Aga kuigi keegi justkui ei saaks VT'd oma sõbraks pidada, rääkis ta hiljuti oma lemmik-klassiõega (no mul on tema klassis kolm lemmiktüdrukut ja kaks lemmikpoissi, kellest ma alati heameelega kuulen :D ja see tüdruk on minu lemmikute hulgas ka! :D) tulevikust. See tüdruk on väga kaunis ja arukas, juba esimeses klassis paistis väga heas mõttes erilisena silma - mõistagi on tal tulevikule suured ootused. VT märkis, et tema ootused on väikesed - peaasi, et leib oleks laual. Ja see tüdruk naeratas soojalt ja ütles, et ta võib VT'le ise leiva lauale tuua, et VT saaks tegeleda asjadega, mis talle huvi pakuvad ja ei peaks leiva pärast muretsema.
Ma olen rabatud!
Ja liigutatud...
Kui isegi mitte-sõbrad nii armsaid asju ütlevad, mida siis veel sõbrad öelda võiks!?! :D
(Ma igaks juhuks kinnitan, et me ei sunni seda tüdrukut tema lubadust täitma :D :D :D.)
* * *
Mu telefon on paranduses ja mul on asendustelefon.
Ma uskusin, et mul on enamik numbreid SIM-kaardil, sest kui lasin need viimasesse telefoni ümber tõmmata, ilmusid paljud kirjad topelt. Aga seni on helistanud sõbranna, Mees ja Issake ja neid numbreid mul küll ilmselt kaardil pole, sest kõik helistajad on ilmunud palja numbrina...
Olin täiesti kindel, et ma ei tunne telefonist üldse puudust, aga selgub, et mulle siiski meeldib, kui ma saan Instagrammis kommentaariks panna püstise pöidla või südame ... Nüüd (arvuti kaudu Instagrammis käies) pean hakkama saama vana hea kooloni ja suluga... see tundub üllatavalt mage :D
* * *
Loen väga aeglaselt Prousti "Kadunud aja..." esimest raamatut. Loen 3-4 lehekülge, järgmisel päeval veel, ja siis 3 nädalat ei ridagi. Nii on mul viimasel ajal mulje, et terve see raamat räägib suvest, söögiaegadest, jalutuskäikudest ja raamatute lugemisest. Nagu muud elu polekski! Ärkad ja loed, kuni tuuakse hommikusöök, mida süües loed edasi. Siis riietud ja loed, kuni tuleb lõunasöök. Viskad end voodisse pikali leiba luusse laskma - loed, kuni silm looja läheb... Ärgates soputad end natuke ja loed edasi... Siis pikk jalutuskäik kogu vahmiili ja võibolla ka külalistega. Kui tagasi jõutakse, loed aknaorvas, kuni kõik on jõudnud end värskendada ja kogunetakse õhtusöögiks. Ja siis loed küünlavalgel, kuni uni tuleb. Kui enne uinumist kõht tühjaks läheb, siis helistad kellukest ja palud teed ja küpsiseid. Ja kogu aeg on suvi! Wowowowowww! :)
* * *
Pildiaeg!
Sõbranna pidi mulle tooma piparmünditeed ja ilmus sellise kuivanud kimbuga.
Purk on pooleliitrine, nii et see kimp või viht on tohutusuur!
Ja nii kaunis!
Kui tohiks 'tee tolmama' jätta, siis ma oleks selle niimoodi enda tuppa lauale viinud :D
Õunad, samast 'allikast'...
Jälle midagi imelist emakeselt looduselt.
Ma olen juba mitu nädalat iga päev vähemalt 8 õuna söönud...
Vahel mõtlen, et nüüd on küll isu täis, aga järgmisel päeval tahaks jälle :D
Mul on ruubiku-kuubik olnud juba lapsest peale, kuid ma ei suuda seda siiamaani kokku panna.
Nüüd võtsin jälle üle mitme aasta välja... ühe külje saan kokku ja et esimene triip kokku pandud külje all ühtiks keskmise tüki värviga, aga sealt edasi enam ei saa.
Ma ei arva, et ma mingi silmapaistvalt nutikas inimene olen,
aga seda kuubikut keerutades hakkab mulle tunduma, et olen eriliselt juhm ja lootusetu isend.
Viimaks.
Leidsin prügikasti kõrvalt mingi omapärase pikliku kirju kasti.
Selgus, et VT otsustas kunagi ammu meisterdatud "TÄIUSLIKU TUALETTRUUMI" ära vistata.
Eriti meeldib mulle see, et täiuslikus tualetis on ronimisruumi ka kassile :)
Ma olen äraviskamise poolt, aga tõin selle siiski enne oma tuppa ja pildistasin igast küljest :)
2 kommentaari:
Jumal,milline aeg ja viitsimine! Aga see vääris pildistamist!
:)
Postita kommentaar