Religioonid on alati kirgi ja ihaldamist pidanud kannatuste allikaks või lihtsalt moraalselt vääraks. Kahjuks ei mäleta, kes see hindu oli, kes märkis, et ihad ei lõppe iial otsa ja mingit rahu sellise meeleseisundiga inimesele ei saabu (mhh, mõte jäi pooleli, lisan: ta ütles, Lääs on meile näidanud, mida kõike on võimalik saada ja saavutada, Ida näitab, mille kõigeta on võimalik täisväärtuslikku elu elada!). Olles saanud kätte ihaldatud asja või jõudnud ihaldatud elukvaliteedi tasemele, hakkad peagi ihaldama nõks paremat. Ma ise tunnen seda raamatutega. Mõtlen, et oi, see on nii hea raamat, selle veel ostan, siis mitte kunagi mitte ühtki enam - ja siis tuleb järgmine, mida kindlasti enda omandusse tahan. Ma loen praegu nii vähe ka, et raamatukogust võttes peaks pool aastat muudkui pikendama ...
Palju saavutatavam on vähendamise eesmärk. No ei viska ju supipotti ära, kui oled perenaine -
Rikkad minimeerijad soovitavad ära visata tagavaraks hoitavad asjad, sest kui vaatama hakata, on meie kodudes tohutult palju asju, mida me ei kasuta, kuid mis on tagavaraks. Ma tean, et meil on näiteks igasuguseid juhtmeid "igaks juhuks" alles terve sahtlitäis. OK, mõned on tegelikult pikendusjuhtmed ja ma arvan, et vähemalt üks neist võiks varuks jääda, aga fakt on, et meil on terve sahtlitäis juhtmeid. Vanasti olid nad veel hullumoodi pusas, aga ükskord, kui mul oli pikendusjuhet vaja ja ma sikutasin ja sakutasin ja soputasin pool tundi, enne kui selle kätte sain, siis ma tõmbasin väiksemad juhtmed puntrast välja, kerisin nad ümber käe ja panin wc-paberirullide keskel olevate pappsilindrite sisse.
Minimalistide uus guru on jaapanlanna Marie Kondo. Tema soovitab üksteise järel erinevas kategoorias asjad kappidest välja tõmmata ja tagasi panna ainult need, mis meid õnnelikuks teevad ja/või on tõesti vajalikud. Seda nimetatakse nüüd KonMari organiseerimismeetodiks. Võibolla ID-kaart ei tee meid õnnelikuks, aga vaja on seda kindlasti. Samas riiete puhul soovitab ta lahti saada mugavatest riietest, mis meie muidu ei meeldi, ja hakata kandma riideid, mis võibolla pole nii mugavad, või vajavad näiteks käsipesu või triikimist, aga teevad meile rõõmu. Ma arvan, et see on päris nutikas idee. Ka on väga armas, kuidas tema meetodi juurde kuulub iga ära visatava eseme tänamine.
Mõned noored seljakotirändurid on asju nii vingelt vähendanud, et kogu nende maine omand mahubki seljakotti. Seda on huvitav vaadata, kuid ma mõtlen, et vast on neil ikka hunnik asju kusagil vanematekodus või sõbra juures hoiul. Kuid vahva on seda vaadata siiski :)
On tore vaadata, kuidas maailm muutub, eks? :)
Kõigepealt eetilistel põhjustel veganiteks hakanud inimeste üha suurenev hulk ja nüüd minimalistid! :)
Ja muutujad on eelkõige just nooremad inimesed...
Mulle tundub, et meie maailm on heades kätes! :)
- - -
Pildid pole minu omad, leidsin guugeldades!
11 kommentaari:
Mina olen ka vaadanud neid videosid, mulle väga meeldib see minimalismi värk. Olen seda nüüd ise ka rakendanud ja meie kodust on taaskasutusse rännanud kottide viisi "mitterõõmsaks tegevaid" riideid ja asju. Ja tõesti kodus on teine "tunne" olla.
Mina tahaks ka minimalist olla,mida vanemaks,seda rohkem. Kahjuks taandub see siiani vaid päevaraiskamiseks.Näpin ja valin ja korraldan oma kapi- ja sahtli sisu,pihku jääb näpuotsa täis kraami,mida ma ka veel ühest käest teise tõstan enne äraviskamist.Samas ei lähe sahtlid ja kapid enam kinni träni all.Ootan tõelisemat valgustumist!
Lii,
tõesti, kes järele proovib, see reeglina leiabki, et parem on kodus, kus asjad ei valitse! :)
Ja see näib olevat samuti kiiresti kasvav trend (nagu veganluski) - mul on hea meel! :)
Olen kindel, et mu lugejate hulgas on kümneid, kes juba vähendavad või vähemalt valmistuvad vähendama :)
Skarabeus,
:D
Meie asjad saavad osaks meist, eriti on see nii päevikute ja kirjade-kaartidega. Mul on niimoodi lihtsam, et ma küsin: kas mina olen vähem mina, kui ma sellest märkmikust loobun? Päris viimasel ajal olen saanud hulga pabereid tänu sellele küsimusele ära visata.
Kondoga pidavat olema üks mõistmise või tõlkeprobleem: ameeriklased saavat aru, et kõik, mis rõõmu ei tee, tuleb minema visata ja asendada uute "rõõmsate" asjadega. Mis teeb minimalismist uuesti konsumerismi. Tegelikult olevat see "spark joy" Jaapanis midagi muud, mis laseb hinnata ka oma ainukest kahte kulunud särki, kui sul muuks võimalusi pole. See minimalism meeldib mulle rohkem. Ja need kaks särki ei saa sahtlit sassi ajada, ükskõik, kuidas neid voltida.
Minimalism+raamatud mu jaoks: Minu-sari raamatukogust :):) Loen ka nii aeglaselt, et hakka või ostma. Aga Minukad lähevad kiiresti, midagi targemat küll võtta ei saa.
Jaah? Hehe, Internet on suur ja lai - ma sellele uue ja parema ostmise suunale pole sattunudki!
Mis aga raamatutesse puutub, siis - neid jutte on nii palju, et "tahtsin minimalistiks hakata, aga siis jõudsin raamatuteni ja sain aru, et minimalism pole minu jaoks!" :D
Kontoritarvetehulludega täpselt samamoodi. Et tundus hea mõte, kuni oleks tulnud oma pliiatseid ja kleepepabereid läbi kaaluma hakata ...
Aga mõni hobi võib inimesele ikka alles jääda.
Lihtsalt tuleb aus olla, igasugust vana kola hobiks mitte nimetada, ja kui sa pole neli aastat ühtki käsitööasja valmistanud, siis pole mõtet 20 aastat vanu rulle alles hoida, et äkki kunagi läheb hirmsaks heegeldamiseks. Et siis on küll parem need asjad ära visata/anda ja heegeldamistuju tekkides endale uued lubada.
Ma kipun küll loomupäraselt olema "koguja hing" aga olen endale mõtteviisiks võtnud, et paar korda aastas sorteerin läbi kõik kapis ja sahtlid ning kasutuseta asjadele leian uued kodud. Või noh, viin lihtsalt riided ja majapidamiskraami taaskasutuskeskusesse, et need saaks kellegi teise kodus kasulikud olla.
Jah, nii on vastutustundlik teha...
Meil autot pole ja see tundub liigne sekeldamine. Ma pakun vennale ja õele ja kui nemad ei taha, siis rändab prügikasti. Riided üritan küll majapidamistööde juures ära kasutada, aga kui ikka üldse vett ei ima, siis pole midagi nendega peale hakata :p
Samas minul on küll korduvalt juhtunud, et hakkan ära antud riideeset otsima, või kingi! Aga eks seegi näitab, et asju on ikkagi veel liiga palju, sest kui neid on mõistlik hulk, siis pole vaja midagi otsida - piisab pilguheidust õigesse/vastavasse korterinurka.
tore asi see minimalism.Ma ka mõtlen sellele ja võtan hoogu,otsin õpetajaid.
Aga see pesuvoltimine - tõmbad õige asja välja,kannad....ja paned õhtul pesusse?Või,kui ei pane,kuhu ta vahepealsel ajal paned?
Mul hakkab kergesti külm,kuum,pidevalt mitmed riided käigus.Ma olen näinud,et keegi ülikorralik pani ka seljas käinud riided niimoodi tagasi.Aga ma küll niimoodi ei taha.
Jaa, mina ka ei tahaks kantud asju puhaste asjade vahele panna. Mul on kapis üks ruut, kus ma hoian kantud koduriideid, ja teine ruut, kus ma hoian kantud 'linnariideid'. Kannan neid mitu korda enne pessu panekut. Ja mis linnariietesse puutub, siis nende pesus oleku ajal ma lihtsalt ei käi väljas, ega see pesemine ja kuivamine üle 1-2 päeva ei võta :)
Nojah,mul on tegelikult nagi ja riidepuu ka seal,et seljast võetud asju hoida,aga rohkem kipuvad nad tumbal hunnikus olema.
Muide ,need organiseeritud sahtlid on eriti olulised,kui juba lugemisprille kanda.Eriti,kui on palju näiteks musta värvi esemeid.Aga ega vbl lapatud kujul ka vahet hästi ei tee.Noh,vähemalt ei pane pluuse ja retuuse näit.ühte vahesse.
Mina tunnen sama värvi asjade puhul käega ära, mis pluus on. Kui neid on nii palju, et ise ka ei mäleta, mis seal on, siis pole sellest kahjuks kasu :D Aga kui on mõistlik arv sama värvi pluuse, siis käega saab pehmuse ja materjali ja kulumise järgi aru, mis on mis. Kampsuneid ja sviitreid mulle nii ei meeldi hoida. Need on riidepuul või ikkagi üksteise otsas... aga väikeseks ruuduks neid hästi pakkida ei saa, jäävad rohkem nagu rulli moodi ja see on kole.
Postita kommentaar