***

Täna on Väiku viieteistkümnes sünnipäev!
Mina sain suurest põnevusest napilt kaks tundi magada ja olen kella kolmest saadik üleval :D


Paar nädalat tagasi VT vanusele mõeldes torkas mulle järsku pähe, et mina selles vanuses olin oma pidevaid haiglarallisid lõpetamas. Ei mingeid iga-aastaseid kuudepikkusi uuringuid igasuguste aparaatide all ja vahel, ei mingeid juhtmeid peanahal ega sonde või 'kriidivett' kõhus. Ma olin lastehaiglas pandud antidepressantidele, need töötasid nagu maagia, mistõttu oli selge, et kogu selle ajal poleks mul tegelikult tavahaiglatesse asja olnud - kõik mu sümptomid olid psühhosomaatilised. Terve ülejäänud 1993. aasta (15. sain ma märtsis) veetsin ma psühhoneuroloogiahaiglates ja aasta lõpuks jõudis ka mulle päriselt kohale, et mu füüsiline tervis on põhimõtteliselt korras :D. Mitte keegi ei kaeva enam kusagilt mingite uuringutega midagi välja. Ma pean ise vastutama oma enesetunde pärast, pole mingit haigust, mille kaela kõik lükata. Seda oli väga raske omaks võtta, kuna titest peale olid kõik minusse suhtunud kui ülinõrga tervisega lapsesse ja nüüd tuli välja, et mul oli lihtsalt pidev stress ja allaandmismeeleolu.

No vaat, ma tollal veel ei teadnud, ja kulus liiga palju aastaid, enne kui ma aru sain, et ka depressioon ja neuroos on füüsilised haigused, mitte lihtsalt mõtlemis- või loogikavead. Mitte midagi sellist ei õpetanud mulle ka psühholoogid ja psühhiaatrid - nemad õpetavad ikka teistmoodi mõtlema. Mingi aja pärast tundus, mulle et ma olen seda kõike sada korda kuulnud ja ma tean, kuidas 'tuleks' mõelda ja teha, aga vaat - tunne on vale! Ma ei tunne nii ja ma ei taha nii nagu peaks. Ei saa inimese tundeid loogikale taandada ja loota, et ta selle peale õnnelikuks ja hästi funktsioneerivaks hakkas. Nii et ma tegin viimasest haiglast lapsevanema nõusolekul 1994. aasta jaanuaris minekut, hoolimata arsti kirjalikult väljendatud tungivast soovitusest ravi jätkata.

Ravimite ärajätmine oli küll vale samm, aga mis tehtud, see tehtud.
Minu 'eneseravi' põhirõhk oli asjade tähtsuse vähendamine, ega ma muud eriti osanud endaga peale hakata :)
Seegi polnud õige tee.
Õige oleks olnud enda kuulamine, aga mida sa endast ikka kuulad, kui sa oled noor, iseseisvasse ellu astuv inimene, kes tahab ainult päikest  stabiilsust, turvalisust ja rahu? Ei saa! Mitte keegi ei saa. Mitte selles elustaadiumis. See on selge.
Seega ma põhimõtteliselt üritasin võimalikult palju lõbutseda ja kõike muud ignoreerida :D
Ma ei tea, kas ma oleksin saanud toona midagi muud teha, aga olen välja roninud nii mitmest mustast august, et ma mõtlen, et midagi ma ikka õigesti tegin.

Kas mul on hea meel, et ma end madalseisude ajal ära ei tapnud?
Ei!
Ei saa öelda, et oleks hea meel. Kuigi ma 'mõistan', et nii on 'õige', vastu pidamine oli 'õige'.
See on, mida ütleb mõistus.
Aga kui ma oma tundeid vaatan, siis leian, et mina ei arva, et inimene peab sellist elu elama. Kui enesetunne on nii jube, siis ei tohiks teda elama keelitada või veenda.
Veel üks selline päev?
Nope!


Küll aga on mul VT pärast hea meel, et ma olen kogu selle aja tema kõrval olnud, teda toetanud ja julgustanud. Mul on alust loota, et tema ei lähe enda loomuse ja vajaduste alla surumise teed. Ma olen talle tibatillukesest peale rääkinud, et sotsiaalsed normid on ainult üldine raamistik ja enda tee tuleb leida oma enesetunde järgi. Ja ma olen ka ise selles üha osavam ja julgem :)

Tunnen midagi võidurõõmutaolist mõeldes, et VT pole kunagi isegi tavalises haiglas olnud. Mul on nii tugevalt sees see reegel, et õnnetu laps on haige laps. Mu Õde ja Vend olid ka sageli haiglates, mõnikord sattusime me erinevatel aegadel ja erinevate asjadega sisse tulles samas haiglas mõneks ajaks kokku. Mu vend hiljuti ütles, et tema meelest Emmake jättis meid meelega pikalt haiglatesse, sest tal oli ilma meieta kergem. Olen ka mõelnud, et Emmakesele see küll sobis, kui paharetid majast kadusid ja tema sai oma daamielu elada...

Emmake ise oli, muide, ikka ka vahel haiglates... mäletan, kuidas ma oma haiglast tema haiglasse kirjutasin. Tean, et ka tema oli psühhoneuroloogias, kuid ta väidab, et see oli peavalude pärast. Ma seda ei usu. Peavalud olid tal küll, jah, aga sellepärast siiski hullumajja ei panda. Mõistagi ei ole talt võimalik selliseid asju küsida.

Aga mulle tundub, et nüüd on küll võimalik kindlalt öelda, et VT on oma lapsepõlvest väljumas paremas seisus, kui mina omast. Ja see vist ongi lapsevanema eesmärk. Kui kõik maailma lapsed kasvavad endast rohkem lugu pidavaks, paremini toime tulevaks, õnnelikumaks ja tugevamaks, kui olid nende vanemad, siis nii see maailm iga põlvkonnaga paremaks muutubki :)

Nüüd ma ei jõua ära oodata, et pood lahti tehtaks ja ma saaks minna osta võid, et Väikule üks õunakook küpsetada ja mõni lilleõis tuua :)