Nimelt kummitas mul vahepeal kusagilt kuuldud lause:
"Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda."
Kas see pole otsatult kaunis ja nukker kokkuvõte?
Meie ootused elule on nii suured, et tänapäeva naised ei saa rahulduda sellega, mida mehed loomulikult, ennast katkestamata suudavad pakkuda, ja asuvad tüdinud moega ise asjade kallale. Tähtsate ja tugevate naiste poolt eemale peletatud meestel pole muud peale hakata kui alistuda või lapsikuks räuskajaks muutuda. Kui naine valib enda kõrvale inimese, kes pole meheks veel saanudki, ja hakkab ise algusest peale korraldama ja kamandama, siis jääbki nii, et ainus, kellelt midagi oodata on, on naine. Enam ei ole muuta midagi. Ja naised jäävadki mehelikkuse energiasse lõksu, kuid me ei taha seda teadmist, et oleme enda saatuse tuksi keeranud ja nii tekivad jõulised naised, kes valjuhäälselt traditsiooniliselt naiselikke omadusi põlastavad ja need iganenuks (= kõlbmatuks) kuulutavad. Ka minu blogis on selliseid kommentaare olnud. Tunnen mõningast reservatsiooni selliste naiste - ja nemad minu suhtes! :) (Algul kirjutasin "naiste", jutumärkidega - see räägib juba enda eest.) Kuid see lause - "Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda" - aitab mul ka neid hellusega vaadata.
Okidoki, nüüd ma küll lippan! :)
5 kommentaari:
Mnjah. Mis teha, kui olen üksi jäänud. Ikka pean ise hakkama saama. Vahel hambad ristis, leiutama, et kuidas seda riiulit ehitada või palki püsti ajada, vahel tuleb ahastus peale, sest jõud (ja mõistus) ei käi tööst üle. Ma oleks hea meelega see mees, kellega ma oleksin abiellunud, aga paraku olen ma ikka naine. Tahaksin osata ja jaksata ehitada endale kodu, aga minu aju eelistab sellele osata tikkida. Vaatan kõrvalt, millise lendleva kergusega ehitatakse puukuur, pannakse majale katus, laotakse ahju. Ja mu mõistus lihtsalt ei võta ja lihased on selleks niikuinii liiga nõrgad, oleksid ka siis nõrgad, kui ma jõusaalis käin. Praegu oleks mul vaja olla mees. Mitte lihtsalt mees, vaid tubli, tugev ja arukas mees. See mees, keda mul ei ole kusagilt võtta.
Üksildusest ma parem ei räägigi.
Hehe, ma räägin pigem vägilase mõttelaadist - Sinu kommentaarist selgub, et Sul seda pole. Üksildust Vägilasnaised ei maini. See oleks nõrk. Ja nad on uhked selle üle, et saavad kõik ise tehtud,
Ma muigasin Su melanhoolset kommentaari lugedes, sest minu mees ei julge naela ka seina lüüa, rääkimata riiuli kokkulöömisest :D... et noh,... see, et sul on mees kõrval ei tähenda ilmtingimata, et su kõrval on keegi, kes teeb ära mehetööd. Meil oli varem nii, et tema lihtsalt maksis tööde tegijatele, aga nüüd ei tee keegi neid töid... ja isegi kardinad on aastaid pesemata, sest mul pole ühtki liigutatavat mööblitükki, millega ma lae alla pääseks neid maha võtma ja Mehe jaoks oli see töö juba enne insulti liiga raske :D..., aga mind pole see kõik takistanud naiselikuks jäämast ;) ega ole ma ka Mehe peale vihastunud...
Ma olen endalt hoopis küsinud - miks ma arvan, et ma pean midagi saama?
Ja miks ma arvan, et Mees on see, kes peaks selle asja ära tegema?
Kui see on kerge, siis tehku ma ise.
Ja kui see on raske, siis see ilmselt on ka teisele inimesele raske.
Miks ma üldse arvan, et see asi peab kindlasti tehtud saama?
Kas mu hing läheb põrgusse, kui see riiul valmis ja seina ei saa?
Pretensioonitus goes a long way! :)
Eks noh, oleneb, kust otsast vaadata - kas leplikus või mugavus.
Seda võib vaadata ka nii, et minu suhtumine, et saab ka ilma, on mehelik :D
Aga minu meelest on imelik tülitseda mingi asja pärast teise inimesega. Hea tuju ja läbisaamine on ju tähtsamad kui riiul seinas?! Ma VT'd ikka õpetan, et mitte kunagi ei tohi teisel paluda enda jaoks ära teha asja, mida sa saad ise teha.
Samas ma ise teen tema eest ikka asju ära, sest ma tahan teda hellitada/poputada/rõõmustada/armastada :)
Kuid täiskasvanute puhul, kui ainult üks on selles poputajarollis, siis pole eriti tore........
Kardinate puhul rääkisin tegelikult ainult enda toa kardinatest - teiste kardinateni pääseb aknalaualt, aga minu toas rõduukse poolt seinast kuidagi ei saa ligi.
Jah, ma tean, et mehi on igasuguseid, ka neid, kes kruvi seina ei oska saada. Lihtsalt - minu kujuteldav ideaalmees on see, kes ka kätega asju oskab teha.
Mul on hetkel selline situatsioon, kus korter, milles elan, läheb müüki. Perenaine on sellega küll pikalt venitanud, aga paar nädalat tagasi, kui kohtusime, lubas selgesõnaliselt müügikuulutuse üles panna. Kui ta ükskord saab kuulutuse üles riputatud, siis tõenäosus, et see sara siin ära ostetakse, järjest kasvab. Aga minna pole mul kuhugi. Selles seisus pakkus hea sõber, et ma võiks tema kõrvalhoone katusealuse endale eluruumideks ehitada. Vaja oleks soojustust, korralikku põrandat (ühte kohta ka korralikku tala), treppi, korstnajalga, ahju, aknaid, veevärki... Kes seda tegema hakkab? Sõber mitte, tema tervis on kehv, pealegi on temalt mulle alalise elupaiga pakkumine niigi suur kingitus. Aga ma ei oska ehitada ju! Rääkimata sellest, et kusagilt tuleb materjalide ostmiseks raha saada. Ilmselgelt ma ei jaksa sinna firmat peale võtta, tuleks ise teha. Pakkhaaval kivivilla ja muid vajalikke vahendeid ikka saaks osta. Aga kes need kõik seintesse-põrandatesse oskab ja jaksab panna! Rääkimata trepi konstrueerimisest ja akende paigaldamisest ja...
Kui ma sellest pakkumisest loobun, siis ei näe hetkel ühtegi sobivat varianti. Üürida ma ei jaksa (seda praegust jaksan ainult sellepärast, et siin on sajanditagused mugavused - peldik kuuri taga ja vesi ämbriga kaevus). Osta ka ei jaksa. Ja nii ma tahakski olla see mees, kes kasvõi lammutusjääkidest klopsib tare kokku.
Kuidas naised selliseid olukordi lahendavad? Leiavad mehe, kes selle nende eest ära teevad? Seda ma ka ei oska. Siiamaani pole igatahes õnnestunud.
Statistika järgi on naisi meestest rohkem. See tähendab, et hulk naisi jääbki üle. Mis neil ikka muud üle jääb, kui vajadusel meheks hakata...
Oo, üsna äärmuslik juhtum, ma arvan...,
kuigi olen ka ennast sellisesse olukorda kujutanud.
Ma arvan, et ma siinkohal hakkaks tasapisi ehitamisega pihta, nii nagu rahalisi võimalusi on. Ja ma mõtleks, et kui hea saatus tahab, siis lihtsalt juhtub nii, et keegi tahab mulle appi tulla.
Olen sada korda mõelnud, et mul veab, et olen nii kleenuke, sest mulle on nagu alati tahtnud keegi appi tulla... Ja kui ei taha, on asi olnud nii tühine nagu riiul seinas, mitte selline ... külmasurma suurune asi.
Ma arvan, et osadel naistel ei jää muud üle, kui endale meesteks ja oma lastele isaks hakata, aga on ka selliseid naisi, kes mehe põrandalapiga 'jalust ära' peksavad ja kes oma lastegi nõrkusi mõnitavad ja häbistavad. See viimane läheb vajadusest kaugemale...
Sinu jutt ja lähenemine on läbinisti naiselik mu meelest.
Ma väga loodan, et Sind aidatakse selles asjas.
Postita kommentaar