Esimesed tunduvad jube tuttavad - ei tea, kas unustasin nad pärast lugemist maha võtta või jäi pilguga üle lastes juba nii palju meelde? Nii et loodan, et ma ei korda ennast, kui toon siin ära tsitaadi ühest artiklist nimega "Books are dangerous".
Artiklis räägitakse et liigse ja valimatu lugemise eest on inimesi hoiatatud juba antiikajast peale. Hiljem on lugemist taunitud eriti naiste juures, kellel on tugevad, raskesti kontrollitavad tunded ja vähem ratsionaalsust :), nii et raamatud mõjutavad neid ebasoodsalt. Läbi aegade on ilmunud palju raamatuid, millele omistatakse konkreetseid negatiivseid mõjusid nagu enesetappude laine Goethe "Noore Wertheri kannatuste" lugejate seas jms. Tänapäeval oleme märganud, et muinasjutud nuditakse vähem õudseks, kui need algselt olid. Aga tuleb välja, et nuditud muinasjuttude peal kasvanud noorsugu nüüd juba protesteerib ise, kui tal ülikoolitöö raames mingit "häirivat" klassikalist kirjandust lugeda lastakse. Ei Noh!!! '0'
Today, it is not puritanical religious moralists but undergraduate students who demand that Ovid’s poem should come with a trigger warning. For the first time in their career, my academic colleagues report that some of their students are asking for the right to opt out of reading texts that they find personally offensive or traumatising. This self-diagnosis of vulnerability is unlike the traditional call for a moral quarantine from above. Once upon a time, paternalistic censors infantilised the reading public by insisting that reading literature constitutes a serious risk to its health. Now young readers infantilise themselves by insisting that they and their peers should be shielded from the harm caused by distressing texts.
Allikas: Aeon Magazine / Books are Dangerous / by Frank Furedi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar