Midagi ju kindlasti muutub paremaks - mis see siis on, mis enesetunde tagasi alla kisub?
Ja nii pidi kõigi suurte elumuutustega olema - esialgu on hea või halb šokk, aga siis taastub tavapärane õnnetunne.
Ma mõtlen, et õnnetunne on inimesel võib-olla otsus.
Mina ise näiteks oma õnnetunnet alla 8 punkti (10-pallisüsteemis) ei hinda ............ kuni see on järsku 0 ja mulle aitab! Kogu vahepealse aja ma keskendun positiivsele ja eitan, et asjad, mis mu ümber toimuvad ja mulle ei meeldi, mind üldse puudutavad. Ma kinnitan, et suhtun neisse mõistusega. Ehk siis ennast jälgides ma tean, et olen teinud otsuse olla õnnelik ja seda juba päris lapsena. Selle pärast mul depressiooni nii hilja ravima hakatigi, et ma olen tegelikult seda aktiivsem, mida hullem depressioon mul on :) Lapsena olin ka sageli kõige lustakam ja aktiivsem laps osakonnas, nii et vähestel arstidel tuli pähe mu sümptomeid psüühikaga siduda. Pealegi ei taibanud ma rääkidagi sellistest asjadest nagu unehäired - need tulidki lihtsalt siis välja, kui ma öösiti vetsus käisin ja med-õde nägi. Mul olid need nii kaua olnud, et ma ei arvanud, et kedagi võiks huvitada, et kui õed kell 6 hommikul süste tegemas hakkavad käima, pole mina veel magama jäänud. Haiglas see mind ju ei häirinud ja koolis käies jäin ma kurnatusest kohe haigeks, nii et ma jälle ei kurtnud magamatust vaid muid asju.
Ma mäletan ka uurimust, kus inimesed hindasid oma õnnelikkust enne ja pärast laste saamist ja see oli ikkagi enam vähem sama. Ainult et kui nad eeldasid, et pärast laste saamist on nad õnnelikumad, siis tegelikkuses see keskmine hinne pigem langes. Samas nad ise uskusid ikka, et nad on õnnelikumad kui enne lapsi, sest nad olid juba ära otsustanud, et laste saamine teeb nad õnnelikumaks.
See ka kinnitab, et inimene on nii õnnelik, kui ta on otsustanud olla ja ei lase tegelikkusel ennast suuremat mõjutada :D
Ja ma mõtlen, et seetõttu polegi inimese enesetunde teada saamiseks mõtet küsida, kas inimene on õnnelik, vaid hoopis: kui kerge/raske on elu?
Ma arvan, sedasi küsides tuleb igasuguste elumuutustega seoses suur kõikumine sisse. Mul on küll aegu, kui hindan elu nii raskeks, kui üldse võimalik, ja ka nii kergeks, kui üldse võimalik, ja kõik need vahepealsed astmed ka.
Kui mult praegu küsida, kui õnnelik ma olen 10-palli skaalal, ma ütleks 8-9, nagu ikka.
Kui aga küsida, kui lihtne on elu (10 - ülilihtne, 1 väga raske), siis praegu ma ütleks 3.
Ma lihtsalt olen otsustanud sellest mitte välja teha ja võtta ühe päeva korraga, mitte ette mõelda.
Ja kui esimene number on aastakümneid sama olnud, siis teine kõigub aastate ja isegi kuude lõikes ikka tublisti!
---
Lisatud paar tundi hiljem...
Näe, mis ma Instast leidsin :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar