GIACOMO LEOPARDI valitud teosed

Giacomo Leopardi

Eile kirjutasin poeemidest, täna on järg proosa käes.

Proosa on siin dialoogide vormis, mis mulle meenutasid Platonit, aga tõlkija (Maarja Kangro) toob välja, et ta ise kavatses need kirjutada Lukianose stiilis, kuid eeskujuks olid ka teised antiikklassikud, keda mina lugenud pole, nii et ei oska kommenteerida.


Teemad ringlevad ikka elu tühisuse ja surmaootuse ümber. Loodus ja jumal ei tee inimesest ja tema kannatustest üldse välja, paradiisi oodata pole, surm läheneb märkamatult nagu uni ja on ainus lootus kannatustest pääsemiseks. Meditsiini arengul pole mõtet, kuni ei leiutata õnnelik olemise kunsti. Päike ei viitsi ühel päeval tõusta, sest milleks talle see hea on? Inimelu on üks tulutu rügamine täis kaotusi ja pettumusi.

Tõlkija järelsõnast:

"Kehaline igerikkus ja väljajäetuse tunne viisid noormehe nn isiklikku pessimismi. Nimelt eristab Itaalia kirjanduslugu Leopardi pessimismi nelja faasi, mis tasapisi üksteiseks üle lähevad:
isiklik pessimism (usk, et vaid tema on õnnetu, teised saavad ja oskavad olla õnnelikud),
ajalooline pessimism (kogu tema ajastu on õnnetu),
kosmiline pessimism (inimliik ja üldse kõik elavad on õnnetud) ja
heroiline pessimism (olukorra lootusetuse tunnistamine: ainult kaastunne ja solidaarsus aitavad meil kurja looduse ja paratamatu õnnetuolekuga võidelda).

Mulle meenutasid need tekstid Camus' absurditunnetust ja Schopenhaueri pessimistlikkust. Luule aga Uku Masingut; Giacomo iseäralikud vanamoodsad dialoogid vaimustasid mind vähem kui poeemid.

Tsitaate ikka ka:

Tristano ja sõbra dialoog

(Selgituseks: Tristano kirjutas nukra raamatu, mis pani tema muretsema, et Tristano jaoks elu nii kole asi on. Tristano selgitab:)

/.../ Nüüd olen ma oma meelt muutnud. Aga kui ma seda raamatut kirjutasin, oli mul see hullus peas kinni, nagu ma teile ütlesin. Ja ma olin selles nii veendunud, et oleksin oodanud kõike muud kui seda, et ma hakkan oma vastavate tähelepanekute suhtes kahtlust tundma. Mulle näis, et iga lugeja oleks pidanud varmalt tunnistama, et iga viimne kui tähelepanek vastas tõele. Kujutasin ette vaid seda, et võiks vaidlustada nende tähelepanekute kasulikkust või kahjulikkust, aga mitte mingil juhul nende tõesust. Pigem uskusin ma, et mu kaeblikku häält, kuivõrd see rääkis hädadest, mis on kõigile ühised, kordab oma südames järele igaüks, kes seda häält kuuleb. Ja kui ma pärast tundsin, et ma seda eitan - mitte ainult mõnd üksikut väidet, vaid kõike kokku -, ja tõdesin, et elu ei ole õnnetu, ja et kui ta mulle sellisena tundus, pidi see tulema mõnest haigusest või mõnest teisest mu isiklikust hädast, - siis olin ma algul rabatud, hämmeldusest liikumatu nagu kivi ja uskusin mitu päeva, et ma olen sattunud mõnda teise maailma. Pärast, kui ma end jälle kogusin, hakkas mul veidi piinlik; siis ajas see mind naerma ja ma ütlesin: inimesed on üldiselt nagu abielumehed. Kui abielumehed tahavad elada rahus, peavad nad ilmtingimata uskuma, et naised on neile truud; ja nii nad ka teevad, isegi kui pool maailma teab, et tõde on üpris vastupidine. Kes tahab mõnel maal elada või peab seal elama, sel on parem uskuda, et see on elamiseks üks paremaid paiku maa peal; ja nii ta usubki. Kui inimesed üleüldse tahavad elada, on parem, kui nad usuvad, et elu on ilus ja väärtuslik; ja nii nad ka usuvad ja vihastavad selle peale, kes arvab teisiti. Sest põhimõtteliselt usub inimliik alati mitte tõtt, vaid seda, mis on või näib olevat talle kõige kasulikum. /.../

Sõber väidab, et tuleks arvestada, et käesolev 19. sajand on 'üleminekusajand'.

Tristano vastab:

/.../Võib-olla tahate te öelda, et praegune üleminek on üleminek par exellence, see tähendab kiire siirdumine ühelt tsivilisatsiooniastmelt järgmisele, mis on eelmisest täiesti erinev. Sel juhul lubage mul naerda selle kiire ülemineku üle; vastan teile, et kõik üleminekud tuleb läbi teha aegamisi. Sest kui teha need läbi ühe hetkega, siis pöördutakse väga ruttu tagasi ja kõik astmed tuleb ükshaaval uuesti läbida. Nii on see alati toimunud. Asi on selles, et loodus ei tee hüppeid, ja kui loodust tagant sundida, ei saavutata tulemusi, mis kestaksid. Või siis, täpsemalt öeldes: need rutakad üleminekud on näilised, aga mitte tegelikud üleminekud./.../

Dialoog lõpeb Tristano sõnadega:

Aga ma ei kadesta järelpõlvi ega neid, kel tuleb veel kaua elada. Omal ajal olen kadestanud rumalaid ja narrikesi ning noid, kel on suurejooneline enesepilt; meelsasti oleksin ma mõnega neist kohad vahetanud. Täna ei kadesta ma enam tobusid ega tarku, ei suuri ega väikesi, ei nõrku ega vägevaid. Kadestan surnuid ja ainult nendega vahetaksin ma kohad. Iga meeldiv kujutlus, iga mõte tuleviku kohta, mis mul oma üksinduses tuleb ja millega ma aega veedan, on seotud surmaga, ja siit ei ole enam tagasiteed. Ei mälestus oma noorusaja unistustest ega ka mõte asjatult elatud elust ei vaeva mind selles ihas enam nii, nagu need tavaliselt kipuvad vaevama. Kui ma suren, toimub see nii rahulikult ja rõõmsalt, nagu ma poleks elus kunagi midagi muud ihanudki. See on ainus hea asi, mis suudab mind saatusega lepitada. Kui mulle pakutaks ühelt poolt Caesari või Makedoonia Aleksandri edu ja kuulsust ilma ühegi plekita ning teisest küljest võimalust surra täna ja ma peaksin valima, tahaksin surra täna, ja otsustusaega ma ei sooviks.

Meenuvad Umar Hajjami luuleread:

"On inimese osa sellest ilmast kaasa viia 
 vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia. 
 Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke 
 ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia."