Ilmunud aastal 2016
Tõlkinud Maarja Kangro
Olen varem ka kusagilt Maarja Kangro tõlgitud luulet lugenud... Ta on ikka tohutult andekas ja maitsekas tõlkija. Lihtsalt imetle!
Raamatul on kaks osa - luuletused ja proosapalad. Täna ma räägin ainult luuletustest, sest muidu läheks pikaks - mina ei viitsi nii palju kirjutada ja teie ei viitsi nii palju lugeda :D
Luuletuste poole peal on vasakul itaaliakeelne originaal, paremal eestikeelne tõlge. Ega ma itaalia keelt oska, aga mingid sõnad ju ikka jäävad külge ja mõned sõnad on prantsuse-inglise keelega sarnased, kuna on samuti tuletatud ladina keelest, riimid paistavad ikka kätte ära jne. Nii et veidi sai tõlget isegi jälgida ja minu meelest oli väga tundlikult ja oskuslikult tõlgitud.
Ei tea, kui palju 19. sajandi alguses elanud Leopardi selle peale nina kirtsutaks, aga tema loomingust rääkides tundub, et peaks alati esile tooma selle, et tegemist oli üliandeka ja üle mõistuse õpihimulise noormehega, kes teismeeas põetud haiguse tagajärjel jäi küürakaks, mistõttu ta oli vaid kusagil 141 cm pikk, kui ma õigesti mäletan (- kahjuks ei saa raamatusse lüüa ctrl+F). Ta ise uskus, et õppis end küürakaks ja tundis selle üle parajat kibedust, sest tundliku hingena oleks temagi armastada ja abielluda soovinud. Paraku on tema sõber ajalookroonika jaoks tunnistanud, et vaevalt tal süütustki kaotada õnnestus. Armumine pole siiski võõras ka Leopardile, kuid luuletustes näib ta armastusest alati kaotuse võtmes rääkivat. Kord võttis surm ampsu sealt, kust poleks vaja olnud, kord tunnistab ta kibedalt iseenda saamatust. Üldiselt on luuletused vabavärsis, kuid esineb ka riime. Teemadeks nukrus, eraldatus, üksildus. Ilus oli lugeda.
Veidi katkeid:
Üksildane elu
/.../
Aeg-ajalt istun üksildases paigas,
mu armsal kõrgel nõlval järvekaldal,
millele on ehteks vaikivad taimed.
Seal, siis kui taevas kerkib keskpäev, maalib
vee peale päike oma vaikse pildi
ja rohi ega leht ei liigu tuules
ja ma ei näe ega kuule, et kuskil
säbrutaks laine või ritsikas kriiksuks
või mõni lind lehvitaks oksal tiibu,
või liblikas laperdaks; mitte ühtki
häält ega liigutust siin ega eemal.
Järvekaldal valitseb ülim vaikus,
unustan seal peaaegu iseenda
ja maailma, kui istun liikumatult;
mu liikmed justkui hajuvad ja enam
ei liiguta neid hing või mõte, iidne
vaikus neis sulab järve vaikusesse.
Armastus, lendasid kaugele viimaks
mu südamest, kus ükskord oli palav,
lausa põletavalt kuum. Külma käega
pigistab südant õnnetus, mis muutis
ta jääks õitsemisajal. See aeg meenub,
kui sa mind tabasid. See oli armas
ja pöördumatu aeg, kui alles avab
end noortele silmadele too petlik
maailmalava, naeratades neile
paradiislikult. Poisikesel hüppab
siis neitsilikust lootusest ja ihast
süda rinnus; ja nii ta seab end valmis
eluks just nagu tantsuks või siis mänguks,
see vaene surelik. Armastus, niipea,
kui kohtasin sind, oli minu elu
õnn juba purunenud, ja mu silmad
võisid sestpeale igavesti nutta.
Siiski, kui ma naervail nõlvadel vahel,
vaikseil koidikuil või kui päike paneb
helkima katused, kaevud ja külad,
kohtan mõnd kaunist tütarlapse nägu;
või kui ma vagabundi kombel rändan
vaiksetel ja malbetel suveöödel,
ja vahel peatuma jään mõnes külas,
üksildast ümbrust vaatan ja siis kuulen
tütarlast, kes tööga jätkab öölgi,
tühjades tubades vaimukalt laulmas -
siis äkki liigahtab ja hakkab lööma
see kivistunud süda; ah, ent varsti
ta naaseb raudsesse unne, sest võõraks
on talle jäänud tundeliigutused.
/.../
Mälestused
/.../
Ei öelnud süda ka, et oma halja
ea olen neetud ära kulutama
metsikus sünnilinnas keset labast,
alatut rahvast, kes haridust pilkab
ja arvab, et see on vaid kuhi võõraid
nimesid; kes mind vihkab ja väldib,
ent mitte kadedusest, sest mind endast
paremaks ta ei pea, küll aga arvab,
et ennast paremaks pean ise, ehkki
ma pole iial sellist märki andnud.
Hüljatult, hämaruses veedan aastaid,
armastuseta, eluta; ja muutun
tahtmatult kibedaks õelate keskel;
siin pudeneb mult halastus ja voorus
ja nii must viimaks inimpõlgur saabki,
ses ümbritsevas karjas; samal ajal
lendab kallis noorusaeg, mis on kallim
kui au ja loorberid, ja vaat et kallim
kui päeva puhas valgus ja hing ise:
kaotan su rõõmutult, kasutult, selles
haletsusväärses, kurvas oleskelus,
oo ainukene õis mu ahtras elus.
/.../
Oo lootused, head eksikujutlused
mu noores eas! Pidevalt, endamisi,
tulen te juurde tagasi; aeg möödub,
kired ja mõtted vahelduvad, mina
ei suuda ent teid unustada. Mõistan,
viirastused on au ja kuulsus; hüved
ja naudingud on tühjad; mingit vilja
ei kanna elu, see tulutu häda.
Ja et tühjad on aastad, ja et pime
on mu surelik olu, ei saa saatus
mult palju võtta, seda tean. Ah, aga
kui ma teile, vanad lootused, mõtlen,
ja kalli nooruse kujutlustele;
siis tundub mulle mu elu nii madal
ja nõnda valulik, et surm on ainus,
mis suurtest lootustest on alles jäänud;
ma tunnen, kuidas süda kisub kokku,
ja lohutust ei suudagi ma leida.
/.../
Kas see viimane ei meenuta veidi Uku Masingu luuletusi? Resignatsioon, kõige (aga eelkõige inimeste) tühisus, unistuste põrmustumine argielu käigus, mannetus võrreldes visioonidega?
Igatahes, kuigi ma nende meeleoludega ei haaku sugugi - minu surmamõtted on alati olnud kibedusest ja teiste inimeste sarjamisest täielikult vabad - mõistan ma Leopardit ometi ja tõlge on tõesti kaunis.
---
Muide, mis Uku Masingusse puutub: kunagi anti välja tema kopsakas luulekogumik kuues paksus köites. Need olid jõle kallid, minu mäeltamist mööda üle 500 krooni tükk. Ja kalliks jäid nad aastateks, nii et ma ei raatsinud osta. Loobusin sellest mõttest. Aga hiljuti kinkis sõbranna mulle kaks raamatut, millest üks oli Masingu luuletuste esimene köide. Ma olin rabatud ja muidugi rääkisin sellest, et kunagi unistasin ma kõigi kuue osa ostmisest ning sõbranna ütles, et praegu on kõik osad umbes kolme euroga Apollos müügil. SIIN. Nii et kui siin on keegi, kes on ka neid raamatuid ammu piilunud, kuid pole osta raatsinud, siis nüüd on see võimalus :) Ma ise poleks enam kunagi neid raamatuid poeriilulist välja tõmbama läinud, sest olin juba jõudnud aastate jooksul veenduda, et need väärt kogumikud jäävad mulle üle ostujõu käivaks. Ja sõbrannaga ma polnud Uku Masingust rääkinud, nii et ta täitsa ehku peale võttis, kuna tahtis proosa kõrval luulet ka kinkida. Lihtsalt imeline! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar