Täissöönd ja mõttelage

- Pinterest -

Toibun tasapisi oma sünnipäevanädalast, mis oli igati kena, kuid eks külalisi, kohtumisi ja telefonikõnesid sai ikka rohkem kui tavaliselt, mistõttu olen särtsumise vahepeal olnud üpris juhmistunud ja palju maganud.

Külalised tõid šokolaaditoidulise VT jaoks alati šokolaadi kaasa, mis tüdrukut rõõmustas, kuid hakkas ka juba liiale minema. Kuna mul pole erilist soovi oma sünnipäev köögitoimkonnaga ära rikkuda, siis ostsime poest ka igasuguseid valmistooteid. Lõpuks 'veeres' VT kaalule ja teatas, et kaalub minuga nüüd sama palju - 46 kilo. See tekitas minus võistluskihu, läksin omakorda oma punnkõhuga kaalule ja see näitas 48 kilo :)  Minu vastu juba ei saa! :) Kuni teksased jalga lähevad, on kõik hästi.

Mängisime Venna ja Mehega kaks päeva kaarte ja monopoli. Märkasin, et Vend sätib Bismarci ladumistes alati punased ja mustad kaardipakid üle ühe. Kui ma selle üle imestust avaldasin, oletades, et tegemist on miskitlaadi OCD'ga, selgus, et Vennal on niimoodi silmadel kergem. Kummaline mõelda, et oleme selles vanuses, kus silmad hakkavad 'plussi' kiskuma ja vaja hakkab minema lugemisprille :)

Aga vanemaks saamise juures meeldib mulle absoluutselt kõik ning kuna ma ise kandsin nii kaua miinusprille, ootan suure huviga ka seda, kas ja millal minu silmad lähedale nägemise abivahendit vajavad :)

Ka selles kodus elamisel oli sünnipäev - oleme nüüdseks siin elanud juba 9 aastat! Seega peaksime selle korteri nüüdseks juba täiesti ära kodustanud olema :) Köögiseinad vajaksid uut värvikorda ja vannitoa laetuled ei põle juba aastaid - need läksid ühe suure pingekõikumise ajal läbi. Tookord pidi Eesti Energia hästi paljude inimeste telekate ja wifi ruuterite väljavahetamise kinni maksma. Õnneks meil on vannitoakapi küljes ka kuus väikest lambikest, ainult külalised plõksutavad paaniliselt kõiki nelja lülitit wc ja vannitoa vahel - ühegagi vannituppa valgust saamata, sest see lüliti on kapi küljes.

No täna loodan ikka ärksam ja tegusam olla, näis! Olen praegu kodus ka ainus täitsa terve inimene - Mehel ja VT'l on kerge viirus kallal. VT jaoks tuli see õigel ajal, kuna ta oligi juba väsinud ja mõtles popipäeva(de)st. Sellega ilmselt seoses võtab ta pidevalt üles jutu, et tahaks jälle väike olla, sülle mahtuda, ja et ma talle Naksitralle ette loeksin... Oli armas aeg tõesti, see ettelugemise aeg. Huvitav, kas ma oleks 'hääli tehes' praegu oluliselt enesekriitilisem? VT'le nimelt avaldas muljet just see, kuidas ma erinevate tegelaste jaoks häält muutsin.

Tegelikult olen viimasel nädalal nii palju kuulnud, kui raske on sel talvel olnud terve olla. Mu vennalapsed käivad esimest aastat lasteaias ja sellisel juhul on sagedased haigestumised tavapärased. Aga ka suuremate lastega peredes on pidev ettevaatus, et venitaks veel nädalakese ilma suuremate tõbedeta ära. Mu Emmakesel näiteks on juba teist korda poole aasta jooksul kopsupõletik, mistõttu ta magab poolistukil, sest päris pikali ajab köhima. Selles mõttes oleme mina ja Mees nagu elevandiluust tornis elanud - külmetama pole kusagil pidanud ja pisikutega eriti kusagil kokku ei puutu. Nüüd oli Vend kaks päeva kurguvalu ja nohuga siin ja Mehele hakkas pisike pisik siiski külge. Mul aga pole häda midagi. Kasutan VT hädisust ja süllekippumist rõõmsasti ära :D  Ma ei pea isegi selle pärast muretsema, et äkki jään ise ka haigeks, sest mis siis? Ma ei pea nüüd tükk aega mitte kusagile minema ega kellegagi kokku saama!