MAARJA YANO "Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga"

Erinevalt Tai-loost see raamat küll kubises huvitavast informatsioonist, mis oli humoorikalt ja ladusalt kirja pandud.
Maarja läks Jaapanisse vahetusüliõpilasena - ta õppis Aasia kultuurilugu või midagi sellist. Õppejõud soovitas tal taotleda sellisest programmist osavõtmist ja kuigi paljud testitegijad olid jaapani keelt temast kauem õppinud, sai ta katsetel parima tulemuse - mida ta ise peab (jaapanipärase tagasihoidlikkusega) juhuseks, loteriiks.

Üliõpilaselu on niisamagi huvitav, aga konarliku keelega täiesti teistmoodi kultuuri keskel maha sadada on veelgi intrigeerivam, et mitte öelda traumeeriv. Imestada on siin palju üle. Käitumine ja kõne on nii 'normeeritud', et muudkui aga vaata teisi ja tee järele. Ilma varemkohanenud sõpradeta oleks see ilmselt üsna õudne olnud. Näiteks ei lubata vahetusüliõpilastel kuus esimest kuud tööl käia, kuid inimestega rääkides selgus, et seda teevad siiski väga paljud. Sõprade kaudu leidis ka Maarja töö kinnisvarafirmas. Tsukuba teaduskeskus, kus Maarja õppima asus, oli kaunis roheline, sellisena planeeritud ja kiirelt ühekorraga ja plaani järgi üles ehitatud linn, mistõttu kõik seal oli hästi läbi mõeldud ja rohelust oli ka palju. Maarja mainib paaril korral putukate tehtavat lärmi, millest pidi üle karjuma :D - kas te kujutate midagi sellist ette? :D Meil maakohtades ka ritsikad kriiskavad, aga see on ikka mõnus sume heli. Põnev on lugeda ka seda, kuidas inimesed kirjeldavad lõunamaist kuuma õueõhku nagu midagi tahket, millega sa konditsioneeritud rongist või majast väljudes kokku põrkad. Võõrad looduslõhnad ja uudsed toidulõhnad on ikka põnevad - isegi minu jaoks :) Tsukuba asus väga Tokyo lähedal (kümme kilomeetrit linnapiiride vahe?), kuid mõistagi olid need linnad väga erinevad alates saabumisest Tokyo metroosse, mis on juba iseenesest nagu linn oma paljude väljapääsudega, millest tuli õige valida, et oma sihtkohast mitte kilomeetrite kaugusel linna sattuda.

Minu jaoks on täiesti hullumeelne, et Maarja selle töö vastu võttis ja hakkas endale täiesti võõras Tokyos inimestele kortereid näitamas käima. Selle kõrvalt ülikool ja võimalikult tihe suhtlus uute sõpradega. Kui ma elaksin ühe tema päeva, oleksin ma kuus järgmist voodis ja lugeda ka ei viitsiks - magaks või teeskleks, et magan. Kuid uudishimuliku raamatu- ja kultuurisõbra rõõmuks pidas Maarja kenasti vastu, nii et tal on ohtralt lugusid pajatada.

Ülimalt võluv on see, et Maarja suudab kirjeldada olukordi, kus kohalikud ta hätta jätsid, neutraalselt ja pigem humoorikalt. Tal on nii palju lugupidamist selle iseäraliku kultuuri suhtes, et ta ei muutu kordagi halvustavaks või üleolevaks. See on kena! :)

Kuna VT õpib jaapanikeelseid väljendeid ka 'juutuuberitelt' ja animesarjadest, siis oli väga huvitav kuulda, et popkultuurist pärit sõnavara ei sobigi tavaelus kasutamiseks:

"Nad on koduriigis juba aastaid fännanud Jaapani popmuusikat, vaadanud anime- ja draamasarju ning sedakaudu jaapani keelt õppides omandanud hulga sõnu ja väljendeid, mida reaalses vestluses kunagi vaja ei lähe - mida tegelikult lausa ei tohi kasutada."

Vaat siis!

Ma nüüd naljatades kasutan ka jaapani keelt, näiteks halloo asemel ütlen VT'le: "Muuši-muuši!" Tegelikult peaks ütlema "moshi moshi!" - see on "halloo!" U-tähega on hoopis "putukas-putukas!" See on lollus, mille Maarja mulle õpetas :D, sest ta ise tegi esimesel korral selle vea ja edaspidi jäi see teda naerma ajama ja nüüd kasutan mina seda VT närviajamiseks (või siis väikeseks vihjeks selle kohta, et ma hoian silmad-kõrvad teda huvitava maailma suhtes avali).

"Suur tänu!" öeldakse jaapani keeles "arigato gozaimashita!". See mulle meelde ei jää, nii et ma ütlen: "Arigato gošamoša!" :D
Mind ennast ajab hullult naerma, kui tusaselt VT mind korrigeerib :p

Aga tagasi raamatu juurde.

Üliõpilastest ja seal teadustööd tegevatest sõbrad ikka tögasid Maarjat, et kombeks on leida endale 'pärismaalasest' kallim Jaapanis veedetavaks aastaks. Maarjal tekkiski suhe Sho-nimelise noormehega, kuid see ei tahtnud sugugi aastaga piirduda. Niisiis jätkasid nad Maarja lahkudes suhtlemist, Sho külastas Eestit ja kui Maarjal õnnestus paar aastat hiljem magistratuuris õppides taas Jaapani ülikooli sealset teatrit uurima tulla, siis noored ka abiellusid. Pidasid kahed vanu traditsioone järgivad pulmad nii Eestis kui ka Jaapanis.

Katkendeid:

*
"Rääkiv parkimisautomaat!" itsitan. Ma ei tea veel, et Jaapanis on vähe masinaid, mis oma kasutajat ei kõneta.  Isegi suuremad kaubaautod või bussid teatavad ümbruses liiklejatele lahkel naisehäälel: "Tähelepanu, pööran vasakule." Kõige hullemal juhul võib sõnumi edastajaks olla WC-pott. Potil istudes tekib tunne, justkui oleks keegi su selja taha hiilinud ainult selleks, et anda edasi viisakas sõnum: vesi lastakse peale automaatselt.

* /Bussi/juhi rahustav isalik hääl lausub mikrofoni aeg-ajalt sõnumeid, nagu "tähelepanu, tuleb järsk pööre" või "hoidke kõvasti kinni, hakkame liikuma".

*
Üha enam veendun, et füüsiline vaoshoitus on jaapanlastele eriomane oskus. See tuleb teravalt ilmsiks neil paaril korral, kui tundes, et keegi mulle rongis häirivalt lähedale tuleb, tõstan pea ja näen, et tegemist on välismaalasega.
Tokyo inimesed istuvad rongis, tehes näo, et nad on täiesti üksinda. Nad kuulavad muusikat või mängivad virtuaalmänge, surfavad telefoni internetis, saadavad sõnumeid. Nad on süvenenud pisikestesse raamatutesse, millel on alati paberkaaned ümber, nii et ma ei saa pealkirja piiluda.

Ja noored naised teevad kogu pika ja põhjaliku jumestuse rongis :)

Veel omaettehoidmisest:

*Jaapanlased võivad olla maailma esimene rahvus, mis sureb välja häbelikkuse tõttu, pakuti seal /artiklis/. Selles humoorikas väites võib olla palju rohkem tõtt, kui võiks arvata.Jaapanis on märkimisväärselt palju inimesi, kellel paistab puuduvat igasugune kokkupuude vastassugupoolega.

Külaskäimisest:

*
Jaapanis ei ole teise inimese kodus ööbimine tavapärane. Esiteks ei ole kodud tavaliselt eriti ruumikad, aga lisaks peab jaapanlane külalise oma kodus majutamist külalisele ebamugavaks - pigem tasutakse kalli külalise hotellitoa eest, kui tekitatakse talle ebamugavusi koduste tingimustega. Kui ma Jaapanisse saabudes nädalajagu päevi Sho vanemate kodus veetsin, osteti mulle lausa uus voodipesukomplekt. Mitte seepärast, et neil tekke-patju ei jagunuks. Lihtsalt situatsioon oli neile nii võõras /.../.

Majad:

*
Hoone ise on võimatult suur ja sel on lugematu hulk tube ja toakesi. Tegu pole kõnekujundiga: tubade täpset arvu ei võigi teada, sest traditsioonilisi ruume saab alati üheks suureks või mitmeks väiksemaks teha, vastavalt sellele, kas lükandseinad sulgeda, avada või hoopis ära võtta.

Naiste abiellumisvanusest:

*
Öeldakse, et naine on nagu jõulutort. Vahukoore-maasikatorti ostetakse 24. kuupäeval massiliselt, järgmisel paaril päeval veel ka, aga pärast 26. detsembrit hinnatakse tort tavaliselt alla ja süüa kõlbab seda ehk vana aasta lõpuni.

:D

Veidrad kombed:
Telešõu:

*
Ühte saatesse on kutsutud telestaarid, keda mõni teine staar on seksuaalselt ahistanud. Ahistamissituatsioon mängitakse uuesti näitlejatega läbi, naerdakse. Küsitakse nõu saatekülalisteks tulnud advokaatidelt - kas tegu on sekuhara'ga ja kui, siis mis liiki. Kõige lõpuks kutsutakse stuudiosse ahistaja ise, et talle siis suurelt häbi-häbi teha ja pärast koos temaga naerda.

(Sekuhara on üks neist naljakatest inglise keelest tulnud väljenditest - antud juhul siis 'sexual harassment'.)


Kummardused aikido trennis:

*
Iga kord, kui prints /aikido kuningaks tituleeritud mehe poeg/ uue harjutuse ette näitab, põlvitavad ülejäänud, kummardavad ja lausuvad arigato gozaimashita. Õpetaja käib tihti minu juures vaatamas, juhendamas ja küsimas, kuidas on. Kui ta midagi sulle ette näitab, siis pead sina samuti põlvitama ja arigato gozaimashita ütlema, juhendab must vöö mind vaikselt, ent tungivalt.

Aga üsna muljetavaldav oli, kui Maarja tegi enda kõrvale istepingil ema ja lapse jaoks ruumi, ning ema tänas teda nii enne istumist kui ka pärast püsti tõusmist.
Aga ma tean, et paljusid eestlasi ajab pidev tänamine ja vabandamine närvi :D
Mõtlen, et see tekitab neis ebamugavust, kuna neis hakkab idanema häiriv küsimus, kas ehk nemadki peaksid ümbritsevate inimeste suhtes tähelepanelikumaks muutuma? :D

*
"Jaapanlasele on teine inimene iseendast tähtsam," lausub mees pärast mõttepausi. "Näiteks mõne konflikti puhul ameeriklased lõpetavad vabandusega, aga jaapanlased alustavad vabandades ja alles seejärel hakkavad probleemile lahendust otsima."

Tegelikult jäi mitu lõiku veel tutvustada, kuid see läheks liiga pikaks, nii et ma teen parem uue teema.

Igal juhul oli raamat sisukas ja mõnusalt kirjutatud.


Tellisin selle VT'le PetronePrindi kodulehelt. Raamat jõudis mu kodupoe pakiautomaati vähem kui ööpäevaga, selle sees oli Maarja autogramm ja vahel postkaart sõnumiga "Kalli-kalli" :D
Mul oli selle üle nii hea meel, et ma andsin selle VT'le kohe kätte - ei jaksanud klassilõppu ootama hakata :)
VT'l oli ka nii rõõmus! :) ja ta ütles, et see raamat oli tal "soovide nimekirjas" - nüüd saab maha tõmmata
:)
Yay! :)