Käisin just Naabrimehe pool abis. Helistasin juba kolmandat korda soomlasele, kelle juurde ta tahab ehitustööle minna. Soomlane pole just eriti entusiastlik olnud :p ja seekord ta lausa ütles, et ei saa rääkida, ja et me helistaks talle esmaspäeval. Helistama pean mina, sest Naabrimees ei räägi ei inglise ega ka soome keelt.
Ausalt öeldes olin ka mina üpris tülpinud moega.
Kui see jutt sai aetud, küsis Naabrimees, kas minu meelest talle sobivad uued kallid päikseprillid, mis muudavad vastavalt vajadusele heledust või värvi. Ütlesin ausalt, et kaunimaks nende kuju teda just ei tee, aga päikese ilmselt hoiavad eemale, nii et ... Mul endal ka on raske sobivaid päiksekaid leida. Nii et kannan mida iganes.
Naabrimees ei jätnud ka mainimata, et luksuslikud prillid sai ta oma sõpradelt varastelt.
Nunu.
Mida iganes.
Kunagi küsis ta minult, kas ma ei tahaks hakata tegelema varastatud asjade müügiga interneti teel.
Ei, ma ei tahtnud.
Täna küsis, kas ma tuleks homme meie kolmanda naabrinaise sünnipäevale.
Eih, ei ole nagu sellest ka huvitatud.
Ta kiitis, et lähen kogu aeg üha kaunimaks ja rääkis, kuidas ta eile oli purjus peaga trepikojas laulnud ja lõpuks vabandas, et pole päris adekvaatne inimene.
Mina mõtlesin, et issake - ma olen ka sellest kaugel, muigasin ja ütlesingi: "Ära põe! Ma olen samasugune ju."
Selle peale naeratas see paadund pätt, 'relvastatud röövel' ja sage vanglakülaline hästi pehmelt ja soojalt ja ütles:
"Sina elad lihtsalt oma maailmas."
Eks ta ole.
:)
2 kommentaari:
Ah, kunagi on ka minul lähedalt tulnud tegemist teha "sedasorti naabritega".Mäletan,kuidas see "sedasorti" maksis ühele inimesele ära oma võla kahe ameerikarahaga,kupüüri rahanumbrit ei mäleta. Aga kui hakkasime hiljem neid kupüüre peensusteni uurima (tuttaval olid pätti teades alateadvuslikud kahtlused),siis mina leidsin, et üks märgikene sel paberil oli teistpidi kui teisel,mis ei oleks ju ometi saanud võimalik olla.Ta isegi ei teadnud, kumb paber õige oli, või kas üldse.Vene aeg, valuuta,igasugused hirmud... Ei julgenud see tuttav seda raha isegi kuskile kontrollima minna. Ei mäletagi,mis ta lõpuks tegi või kas kirjutas "võla" korstnasse.
Jah, selliste kõrval elada tähendab alati ennast "kikivarvul tunda".
Meie tutvusime rõdul ja ta ei väsi jutustamast, kuidas ta kord politseihaarangu ajal oma rõdult "meie" omale ronis ja end "meie" magamistoa riidekapis varjas. Muidugi elasid siin siis teised inimesed... Aga paistab, et ta meenutab neid armsaid aegu meeleldi ja sooviks seda kõike korrata :D
Aga ma rahalaenu andmisest olen alati järsult keeldunud. Ta on mind isegi "koledasse kohta" saatnud selle eest :p
Üldiselt mu pihta pole elu sees eriti kunagi roppusi öeldud... nii et ma oleks nördinult tema suunas prille kohendanud ja kulmu kergitanud, kui ma neid kandnud oleks :p
Aga noh, kui oled hakanud aru saama, et inetud sõnad käivad kokku ütlejaga, mitte sellega, kellele need öeldi, siis hakkab täiesti ükskõik.
Postita kommentaar