Naabrimees palus eile teenet, et ta laseks minu arvele raha kanda, sest tal on Soome pank ja raha tuleb nädal aega.
Üsna nõme lugu!, kellele see meeldiks - eks ma kujutlesin kiirelt, kas ja mis hirmsat juhtuda saaks, aga kuna tegu oli väikese summaga, siis nõustusin.
Kuna tekkis väike segadus, pidin oma andmed talle saatma numbril, mis ta mulle ette ütles.
Mõtlesin, et kui ta nüüd numbri ütlemisega eksis, saab keegi ilmsüüta inimene minu nime ja konto, koos kirjaga, et saada raha! :P
Ja järsku meenus, et vanasti ei saanud oma numbriga teise mobiilioperaatori juurde üle tulla ja inimestel vahetusid need numbrid pidevalt. Kui mina mõniteist aastat tagasi oma praeguse numbri sain, helistati mulle veel kaks ja pool aastat, küsides Liisi, kes - nagu ma aru sain - oli mõnigad järelmaksud vms maksmata jätnud, sest mult püüti üsna umbusklikul ja süüdistaval moel välja uurida, kas ma ikka tõesti pole Liis?, kus see Liis siis on ja mis tema uus number on.
Mina olen saanud SMS'i, et õhtusöök toimub kell see ja see, seal ja seal.
Sellele ma isegi vastasin midagi sellist, et "kontrollige numbrit, sest sain õhtusöögikutse, mis ilmselt pole mulle määratud, mis tähendab, et kutsutu ilmselt ei saanud seda sõnumit".
VT numbrile aga potsas seente marineerimise retsept.
Natuke võtab alati aega enne kui taipad, et sa pole mitte hulluks läinud vaid tegemist on inimliku eksitusega.
Kui VT oli viieaastane, küsis tema numbril helistanud mees tema käest: "Kas aare on ka seal?"
VT'l polnud õrna aimugi, et Aare on mehenimi - küll aga teadis ta, et see sõna tähendab varandust.
Sellele mehele ütles VT kõhklevalt, et ei ole.
Aga mulle tuli ütlema, et üks mees arvab, et aare on meie juures.
See mees helistas VT numbril Aaret otsides veel kaks aastat ja naljakas on see, et need vanal numbril helistajad tundusid sageli nördinud, nagu meie oleks süüdi selles, et sellel numbril nende tuttavat enam kätte ei saa.
Veider, et kümme-viisteist aastat tagasi oli see 'mitte mulle mõeldud' kõnedele vastamine nii tavaline - nagu ka kaarditaksofonid, mis levisid minu meelest ainult umbes 7 aastat. Aga vahepeal oli kõigil kiibiga telefonikaart rahakoti vahel.
Imelik on mõelda nähtustele, mis olid tohutult levinud, aga väga piiratud aja jooksul.
7 kommentaari:
Vanasti helistasin ma pea alati tagasi, kui mul mõni vastamata kõne oli, nüüd aga teen seda vägaväga harva (vahel harva siseunne ütleb, et helista!). Et imelik mõelda, et kunagi oli see nii tavaline, nüüd aga mõtlen, et kui kellelgi ikka väga vaja oli, siis helistab kunagi ka töövälisel ajal ja siis ehk mingi sisetunne ütleb, et võta vastu.. sest ma ei kipu enam võõrastele numbritele vastamagi.
Jaa, varem tundusid kõned kuidagi tähtsamad ja see veel ka, et su tuttavad vahetasid nii sageli numbreid - võõras number oli sageli siiski tuttava inimese uus number.
Mul oli nende võõraste numbritega mõned aastad tagasi täitsa häda: telefonikõnesid ma kartsin - ma oleks tahtnud lihtsalt vett peale kallata oma telefonile iga kord, kui see helises -, vastamata jätta ka ei julgenud (et äkki on VT'ga koolis midagi juhtunud) ja kui oli müügiagent (reeglina oli), siis ei osanud kõnet ka lõpetada ja kokutasin ja judisesin seal telefoni otsas. Käest ära ka panna ei julgenud, :D Nüüd õnneks mul seda kõnede vastuvõtmise hirmu juba ammu pole ja saan ka vabalt öelda, et "eeei-eeei-eeei, aitäh, üldse pole huvitatud! head päeva!" ja kõne lõpetada. Väga tüütu on, aga see ei riku enam mu päeva ära :D
lapsed teavad, et ma naljalt võõraid numbreid ei võta, sellepärast on mul lastega kokkulepe, et kui peaksid mingil põhjusel ühedust võtma võõralt telefonilt ja kindlasti vaja, et vastaksin, siis saatku sõnum ja ma helistan tagasi.
vat.
Mu laps, kes oli umbes 10aastane, sai ükskord sõnumi, et palju õnne tita sünni puhul :).
Mina küll võtan võõraid kõnesid vastu, sest mõnikord on need tööalased, samas töövälisel ajal jällegi ei tahaks sugugi töökõnesid saada.
Oi,nende telefoninumbritega on vist kõigil mingi jõnks olnud.Minul mobiiliga mingit jama olnud ei ole,küll aga lauatelefoniga. K ü m m e aastat küsiti vahel ühte inimest!Ühel helistajal oli nii omapärane hääl,et kuigi olin aastaid varem talle selgitanud,et küsitavat pole sel telefonil juba aastaid, küsis ta toda inimest jälle!Usutavasti pole see pull tänase päevani lõppenud,jätsin selle elamise järeltulijale koos telefoniga.
Aga helistamisega on vist kõigil ka igasugust jama ja nalja saanud valeühenduste pärast.Minu ema helistas äraläinud lapselapsele järele,et "Miks sa pomelo maha unustasid?" Meeshääl vastu: "Mis kuradi Pamela,mul on omal naine!"
Mitte "maha unustasid" oli, vaid "maha jätsid" ikka.
Haha! :)
Nende eksi-läinud sõnumite ja kõnede juures on ikkagi kõige naljakam see moment, kui sa veel usud, et see kõne on sulle, aga ei oska kuidagi endaga seostada ja ragistad pingsalt aju...
Ma ei tea, mida mõtleb kümneaastane laps, kui talle tita sünni puhul õnne soovitakse - võib-olla mõtleb kiirelt läbi, kas on võimalik, et nende perre tema teadmata üks tita on siginenud, millest teda alles informeerida kavatsetakse, või saab ikka kohe aru, et sõnum pole talle - aga ikkagi - alati tahaks neid 'valesõnumite' lugemise nägusid näha :P... Aga kui ise helistad kellelegi, kel on hea huumorimeel (nagu selle Pamela-pomelo loos), siis tekivad mõnusad legendid, mida on igale uuele sõbrale tore rääkida :) - ja veel tervel suguvõsal :D
Postita kommentaar