Mõned uuestiabiellunud on lõpuks ka öelnud, et partnerivahetusega on nii, et varsti algavad samad probleemid, nii et vahet pole, kas jääda 'vanasse abiellu' või püüda kellegi teisega uuelt lehelt alustada.
Huvitav, minu kogemus see pole.
Mulle oma stardipositsioon üldse ei meeldinud.
Olin vaesest perest pärit ärahirmutatud ja alandlik laps.
Aga uutesse algustesse ja uude keskkonda suhtusin ma alati suure entusiasmiga, nii et kui oli jälle haiglasseminek või uude kohta kolimine ja sellega seoses koolivahetus, olin ma väga rõõmus ja mitte kunagi ei igatsenud taga mahajäänud elu. Mitte-mitte kunagi!
Haiglatega oli veel nii, et kuna ma olin lapsena neis tõesti kümneid kordi, sain ma peagi aru, et iga laps on murelik ja ärevil, kui ta tuleb uude keskkonda ja peab täiesti võõraste laste seltsis hakkama saama. Ja sain aru ka sellest, et ükskõik, kui raske suhtlemise alustamine ka on, tehakse seda lõpuks siiski kindlasti, ja millegipärast on haigla-lapsed reeglina väga suhtlemisvalmid ja sõbralikud. Isegi siis, kui enam polnud haiglapidžaamade aeg ja oma riiete järgi ja vanemate toodud nänni järgi oli aru saada, kui keegi on väga rikas või väga vaene - ei mingeid klikke või halvustamist, kõik püüdsid oma aega selles 'kahtlases kohas' võimalikult mõnusalt ja lõbusalt veeta. Niisiis andsin ma uutele palatikaaslastele tunnikese kohanemiseks ja tegin siis ise juttu. Ma teadsin juba ette, et mina (varemtulnuna) olen see, kes vaikuse murrab. Ilma ühegi erandita oli mu suhtlemisalgatus väga suure kergendusega tervitatav - mis tegi mind edaspidi sellistes olukordades järjest stressivabamaks.
Lastehaiglad olid mu lemmik-kohad :)
Aga kuna me vahel kolisime või pandi mind sanatoorsesse internaatkooli ja võeti jälle ära ja pandi uuesti ja nii edasi, sain korduvalt ka klassikollektiivi vahetada. Mulle meeldis see alati. Ma olin täiesti kindel, et olen nüüd targem, vingem ja osavam inimene, kui eelmises koolis :)
Ma ei pettunud ka kordagi.
Ja kui ma keskkoolis käies kord ootamatult sain kokku lapseea sõbrannaga (üle viie-kuue aasta), siis oli iga tema kolmas lause: "Issand jumal, kuidas sa muutunud oled!"
Ma võtsin seda komplimendina :)
:)
---
Ee, ma täiendaks natuke. (Ma mõtlesin küll sellest kirjutada, aga kirjutamise hetkel lipsas peast ja kahjuks pole mul head kommet kirjutistel enne ülespanemist veidi küpseda lasta, et neid siis lihvida).
Nimelt - inimestel kujuneb meist arvamus sekunditega, nagu me teame.
Aga kui me töötame endaga ja muutume, siis tuttavad ei pruugi sellega kaasa tulla ja suhtuvad meisse ikka nii, nagu me oleksime 'vanasugused'. Tundliku inimesena kipun ma alateadlikult inimeste ootustele ja eeldustele vastama. Seega mulle väga meeldis uut muljet jätta - no kusagil ... ma ei tea... 26. eluaastani vist isegi! Sealtmaalt olen endaga ilmselt rohkem rahul olnud.
Samas on mul vaikne, rangepoolne ja delikaatne sõbranna, kellega kohtusin juba esimeses klassis ja tema on minusse alati kenasti suhtunud :D - ka võtab ta väga rahulikult seda, et need mõneaastased augud, mis meil suhtlemises on olnud, on mind uute kogemustega kujundanud. Ta ise oli lapsena väga ettevaatlik ja umbusaldav suhtleja. Mind on ta nimetanud temperamentseks inimeseks, kuigi ma olen ju pai kiisu, nurr! :)
---
Ka tekkis mul juba varases teismeeas mõte, et mina tahan kindlasti teise-ringi meest. Seepärast ma vist alati endast tunduvalt vanemaid vaadanud olengi. Ei mina taha olla see, kes solvumiste ja tülide kaudu õpetab inimest teise inimesega arvestama. Ma tahtsin suhelda kellegagi, kes juba teab, et paarisuhtes tuleb teineteisega arvestada.
Jälle - väga rahul! :D
Mina täiega usun inimeste muutumisse - kui nad ikka ise tahavad paremaks ja targemaks saada, muidugi :)
Aga miks nad ei peaks tahtma?
Me ju kõik tahame areneda ja üha läbinägelikumad ja tasakaalukamad olla.
Ja muidugi ei toimu areng tavaliselt hüppeliselt (kui just su guru sulle
---
Lisatud 31. jaanuaril
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar