Hakkasin lugema Morgan Scott Peck'i "Tavatut teed" ja millegipärast kisub mõte kogu aeg ühele vanale teemale, millest ma siin kirjutanud olen ka, aga ikka tahaks veel laiendada. Täitsa segab. Tuleb ilmselt ära kirjutada :D
Nimelt olen viimase paari aasta jooksul üha enam hakanud viha-avaldusi vaatama kui nõrkuse märke ja leian, et see teeb teiste inimeste viha ja solvumisega tegelemise tohutult palju kergemaks. Mõned inimesed on agressiivse olekuga - nad ägestuvad iga väikese asja peale ja kukuvad kärkima. Nad näivad justnimelt tugevana ja seda muljet taotledes nad kärkima hakkavadki. Lisaks see, et alati on võimalus, et teine inimene kardab valju häält nii väga, et küsimus on sellega kohe päevakorrast igaveseks maas. (Mina olen näiteks just selline inimene - kui ikka minu peale ägestuda, siis ma pöördun sõnalausumata minekule.) Kes valjemini kisab ja kelle rusikad on kõvemad, see võidab. Nagu öeldakse: maailmas võidutseb lollus, sest "targem annab järele".
Kui aga seda olukorda teise nurga alt vaadata, siis võib seda asja näha ka nii, et need inimesed on just väga nõrgad. Nii kui reaalsus vähegi nende ootustest erineb, lähevad nad täiega endast välja.
Siin on koht kaastundeks ja toetuseks, mitte omaenda tunnetele voli andmiseks.
Koduses situatsioonis on võimalik kaaslasele tunnistada, et olukord on keeruline, kuid lahendus on kindlasti olemas ja kui te koos selle kallal töötate, siis te leiate selle ja sa aitad teda igati.
Kui aga ise ka olukorrale lahendust (veel) ei tea, aga probleemi teadvustad, siis võidki hellalt oma kaaslasele öelda, et sa saad aru, et see on raske ja sa mõistad, et ta ei soovi sellega tegeleda, sest sina ka ei tea lahendust. (Aga sa loodad, et te ükskord selle siiski leiate.)
See teema kerkis minu jaoks eriti teravalt esile minu emapoolse vanaema, Mamma möödundsuvise haiguse ja surmaga.
Mamma oli selline suurt kasvu, raske astumisega naine (vedelikupeetus jalgades), kes kogu aeg askeldas. Ta polnud paljusõnaline tänitaja, kuid pinge purskus temast iga väikse asja peale. Temaga polnud mõtet oma muredest või kurbadest kogemustest rääkida, sest temal oli suhtumine, et "tee, mis tarvis ja ära virise". Kuid kui temalt küsida, kas ma võin 'seda võtta' või 'sinna minna', siis ta käratas kurjalt, et "ei hakka siin midagi ...(midaiganestege)ma". Kuna see oli alati niimoodi olnud, siis ma suhtusin sellesse neutraalselt. Ma ei mõelnud mitte kunagi, et "miks vanaema mind küll ei armasta?" Miks ta oleks pidanudki? Ma ise ka ei armastanud ennast. 99% ajast tundsin ma, et ta ärritus juba paljalt sellest, et ma tema silma alla sattusin ja 'pildi virvendama lõin'. Küllap on ka tema juures oldud ajad (mida oli suht palju) põhjuseks, miks ma siiamaani kogu aeg tunnen, et olen asjalikel ja tublidel inimestel lihtsalt ees ja pean end koomale võtma ja nähtamatuks tegema. Samuti pelgan suurekasvulisi, valjuhäälseid ja toimekaid naisi üleüldiselt :) - või vähemalt mu keha pelgab, ma lihtsalt tõmbun kössi ja krampi.
Mamma haiguse ajal järsku taipasin, kui nõrk ta tegelikult oli.
Kui iga muutuja sind raevu ajab, siis oled ju ülihaavatav ja järelikult üliõrnake.
Kõik see tohutu kindlameelsus, saavutusvõimekus ja energia ei loe.
Ja olen avastanud, et kui vihastuvale ja solvuvale inimesele kohe sealsamas delikaatselt teada anda, et sa mõistad, et tal on raske ja talle tundub, et ta ei saa selle olukorraga hakkama, ja et sa ei tahagi nõuda, et ta oleks tugevam, kui ta on, sest sa tead, et nõrk ja võimetu olla pole tore, siis esialgu inimene üllatub, sest ta ise pole väga suure tõenäosusega taibanud, et tema närvimineku all on nõrkus - ta arvab, et tema vihastumine on loogiliselt põhjendatav -, aga teiseks, kui tegemist on hooliva ja/või inimliku/mõistliku kaaslasega, hakkavad tema ägestumisreaktsioonid vähenema ja ülla-ülla - ta hakkab mõistlikumalt reageerima olukordades, millele ta varem oleks nähvamisega selja keeranud. Sest ta hakkab uskuma, et tema on sulle kallim ja tähtsam kui eesmärk, mida sa taotled.
Mõistagi tasub seda treeningut teha ainult oma lähedaste peal :)
Või kui oled väga julge, siis võid ju proovida ka ülemuse peal, aga ülemustele üldiselt ei meeldi, kui alluvad neist ilmselgelt üle on. Mis ÜLEmus ta siis enam on :D
Aga huvitav, et ma Mammat ikkagi mitte kunagi ei kartnud. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt teadsin, et tal tasub jalust ära hoida, kuid see polnud hirm vaid pragmaatiline mõtlemine. Aga näiteks minu Emmake (Mamma tütar) - kes oli ka jube kergesti ärrituv, tekitas minus palju suuremat hirmu, kuigi ta iga minu lause peale küll ei reageerinud toonil, et 'milline Issanda Nuhtlus selle lapse näol on mulle kaela saadetud' :D Ema ärritus harvem (kuigi tavaliselt ka ikka mitu korda päevas või 'kogu päeva') aga reageeris teinekord sellele lisaks ka "füüsiliselt". Valu valuks, aga tundus, et Mamma suudab oma raevu kontrollida - ta ei löönud mind mitte kunagi. Ema peksis ikka nii et hoia ja keela. 'Nuudid' läksid ribadeks, asjad millega ta mind loopis, läksid kõveraks ja katki - venna ta viis vähemalt üks kord metsa, et teda seal 'rahus ja vaikuses' peksta. Jalaga kõhtu, peaga vastu seina, mida iganes. Halvav hirm tema ees värvis kogu mu lapsepõlve. Pluss pidev halvustamine ja mõnitused - Mamma ei teinud seda kunagi.
Vend ei rääkinud sellest üldse mitte kellelegi, mina ikka rääkisin sõbrannadele haiglates ja koolis. Aga Õde nagu 'maksis meie eest ka kätte'. Kui ta oli lasteaialaps, sai ta 'sõbraks' ühe vanatädiga, kellele ta rääkis Emmakesest veel jubedamaid lugusid, kui tegelikult olnud oli. Kuna nad elasid tol ajal väga väikeses kohas, tuli sellest üleküla skandaal, mis oli lõualõksutajatele eriti magus seetõttu, et Emmake töötas seal prestiižse koha peal. Lahenduseks oli, et Emmake pani äsja kuue aastaseks saanud Õe lasteaia asemel kaugemasse kooli. See oli mu tibatillukesele õenääpsule liig ja enne keskkooli lõpetamist jättis ta kooli kahel aastal lihtsalt katki, istus kodus. Emmake, kellel oli süütunne, oli talle selles asjas toeks. Ei sundinud kooli. (Kuigi sellest külast nad ikkagi kolisid ära.) Eks minu hoiatav näide oli ka peres juba olemas. Ma ei käinud 1993. aastal jaanuarist juuni lõpuni päevagi koolis (haiglates olin) ja sel aastal oleks ma just pidanud 9. klassi lõpetama, mis mõistagi oli võimatu, nii et jäin loomulikult istuma. Sügisel hakkasid kõik jamad uue hooga pihta, nii et suurivaevu suutsin septembri vastu pidada ja siis jälle - sõit haiglasse. Haiglatesse. Kõigepealt igaks juhuks veelkord tavaline lastehaigla (kuna ma tol ajal minestasin mõnikord mitu korda päevas ja igaks juhuks taheti veelkord veenduda, et mingit füüsilist baasi sellel pole) ja siis jälle psühhoneuro. Aga see, et ta lapsel on depressioon, oli Emmakesele vastuvõetamatu uudis. Ta siiamaani eitab minu teismeea diagnoose. (Ma arvan. Ma pole sellest tegelikult temaga 8 viimast aastat rääkinud.)
Aga viimased korrad, kui me koos Issakesega Emmakese juures istusime ja veini jõime, lähtusin ma juba Emmakesega rääkides ka mitte tema 'hullumeelsusest' vaid nõrkusest, millele ainus kohane vaste on kaastunne. Ja täitsa toreda olemised olid, kuigi ma läksin sinna ikka ainult Issakese pärast. (Emmakese juurde ma ikka niisama istuma küll ei taha minna.) Ega ta ju ise ei mäletagi neid asju - need on tema enda mälu ja minapildi jaoks liiga hirmsad. Vend, kes temaga alati on tihedamalt suhelnud kui mina ja Õde, on aeg ajalt nägeluse käigus ka mõningaid 'vanu asju' üles toonud, mille peale Emmake alati pead vangutab, et ta pole saanud selliseid asju teha ja öelda, sest "ta lihtsalt pole selline inimene, kes nii reageeriks". Kusjuures kõige hullematest asjadest Vend nagunii üldse ei räägikski.
Vaat nii.
Pole hea ega mõnus olla nõrk või loll.
Keegi pole seda meelega.
Chill! :)
PS - näe, jälle ma unustasin ühe olulise teema välja.
Kogu selle jutuga tahaksin ma tegelikult aidata ka neid, kes ise äkkvihaga hädas on.
Äkki te saate märgata, mis teis jõuetusetunnet tekitab ja sellest rääkida inimesega, kelle peale te vihastusite? Kasvõi lapsega. Rääkida talle, mis tema käitumise/valiku juures teid heidutab.
Ja seega mitte pidada end õelaks mõrraks vaid tavaliseks inimeseks, kes peab arvestama oma jõu ja tarkuse piiridega.
Eks oma isiksusest väljuda ei saa; nagu afirmatsioonidegagi: kui sa öeldud lausete tõesusesse ei usu, siis pole sellest mingit kasu - need 'ei kanna'.
