pühapäev, 31. jaanuar 2016

Liar, liar, pants on fire

Võtsin uuesti kätte vahepeal pooleli jäänud "Tavatu tee" (Morgan Scott Peck)  ja leidsin lõigu valetamisest ja salgamisest.

"Ja tõepoolest, just enesedistsipliini lõputu koorma pärast valibki enamik inimesi elu, kus pole just palju ausust, avatust ja lähedust, kus tuleb end ja oma kaarte lakkamatult maailma eest kaitsta ja varjata. Sest nii on lihtsam. Ent ometi kaaluvad ausa ja tõele pühendatud elu positiivsed küljed palju enam, kui selle raskused ja nõudmised. Kuna avatud inimese kaardid on lahti jätkuvatele väljakutsetele, arenevad nad pidevalt. Avatuse tõttu suudavad nad hoida ja luua lähedasi suhteid palju edukamalt kui ülejäänud. Tänu valedest hoidumisele võivad nad olla kindlad, et pole ühegi oma teoga suurendanud maailmas valitsevat segadust, vaid on olnud tõe ja selguse allikaks. Ja lõpuks on nad täiesti vabad. Neid ei koorma väikseimgi vajadus ennast varjata. Nad ei pea hiilima mööda seinaääri. Ei pea mõtlema välja uusi valesid vanade valede peitmiseks. Ei pea kulutama oma energiat jälgede segamiseks ega enda maskeerimiseks. Kusjuures kokkuvõttes leiavad nad, et enese distsiplineerimine aususele nõuab tegelikult vähem energiat kui alatine salatsemine. Mida ausam inimene on, seda lihtsam on tal ka edaspidi ausaks jääda, just samamoodi nagu iga uus vale nõuab tulevikus aina rohkem ja rohkem valesid. Tänu oma avatusele elavad tõele pühendunud inimesed avatud maailmas, ning tänu julgusele elada avatud maailmas pääsevad nad hirmust."

Mul on ka olnud kokkupuuteid kolme patoloogilise valetajaga. Vanused ja sood olid erinevad, kuid neid ühendas üks asi: nad soovisid olla "teistest paremad" ja ei suutnud kuidagi leppida sellega, et nad on samasugused nagu kõik teised, "tavalised inimesed". Ma oletan, et see tähendab, et nad olid jõudnud allaandmise punkti. Sest iga inimene soovib end mingis suunas arendada ning enese arendamine ja enesele valetamine on kaks täiesti erinevat teed "tubli olemise" suunas, kusjuures teine on vaid illusoorne. Ja kui inimene illusiooni kasuks otsustab, siis ta vist ei looda enam 'päris arengu' võimaluse peale. Ilmselt ei toimunud see tema jaoks piisavalt kiiresti.

Suutlikkus tõele näkku vaadata on üks omadustest, mida ma inimestes kõige kõrgemalt hindan, sest mina juhtumisi vajan valedevaba elu - mis on ainus 'päris' elu. See ei tähenda ilmtingimata pidevat tuima tõe rääkimist. Minu maitsele mingi maani sobib, kui teravad teemad naljaks keeratakse. See tähendab, et teema jääb 'on hold' ja mõlemad teavad seda, et ükskord tulen ma selle juurde tõenäoliselt tagasi ning siis ootan paremat vastust :)

Paraku soovib mingi osa inimesi, et kunagi ei selguks, et on mõni asi, millega nad toime ei tule või hakkama ei saa. Seega on kõik vestlused, mis võiksid nende puudused paljastada, keelu all ja tekitavad suurt viha.

Usun niisiis, et valetamise põhjused peituvad alaväärsustundes, millest endale aru ei anta.
Minu üsna väike kogemus valetajatega on mulle õpetanud, et probleem on hästi sügaval.
Kui selline harjumus on välja kujunenud, siis ... minu meelest on hilja midagi muuta. Nende inimeste kaitsemüürid on hästi kõrgeks ja tugevaks ehitatud. Ma laseks neil minna, kuna lootust tõeliseks suhteks pole.

4 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Ma imestan,et Su emal nii palju lapsi oli,kui tal ei jätkunud nende jaoks tahtmist ega energiat.

karikate emand ütles ...

No lapsi ta ikka tahtis küll - just kolme.
Ma ütleks, et tahtmist tal oli, aga energiast, vaimsest stabiilsusest ja enesekriitilisusest jäi puudu.
Eks tema kujutlustes olid tema lapsed ikkagi täiuslikud ja polnud vajagi nendega riielda. Ja riiud olid seda võimsamad, et need oleksid justkui pidanud välistama selle, et me tulevikus käitume ebasobivalt.

Eks kujutlustes teostub suur osa meie plaanidest palju kaunimalt kui tegelikkuses välja kukub :) - kui võtta võrdluseks näiteks see, kui romantiline tundub maal elamine linnast vaadates ja kui tülikaks see sageli tegelikkuses osutub: suvel kuivanud kaev, kauge pood, apteek veel kaugemal, kõike tuleb varuda, vihmade ajal on muda hoovis üle pahkluu ja siis nuputa, kuidas bussile (3 km muidugi) lähed nende mudakäkkidest kummikutega jne jne

Kylli ütles ...

hehe, maal elamise romantika tuli nii tuttav ette. porised kummikud vahetatakse bussi- või raudteejaamas puhaste saabaste / kingade vastu ja jäetakse kusagile kindlasse kohta hoiule, et õhtul naastes need jälle jalga sikutada ;) been there, done that. isegi kahju, et praegu enam mitte.

karikate emand ütles ...

No muidugi! :) Ega ma siin midagi välja ei mõtle/luuleta - kõik on ikka sulatõsi ja puha elust enesest! :D