Life lately

Mõned minutid tagasi helistas Õde - istus lennukis, veel (Eesti)maa peal, aga ikkagi lahkumas.
Tema siinkäik oli nii meeleolukas ja tore.
Meeleolukas muidugi alates sellest, kui ta bussiga Rakverest Tartusse sõites kraavi libises.
Õde ütles, et terve buss hoidis hinge kinni, kui bussijuht püüdis seda suurt kolakat libedal teel kontrolli alla saada, aga mitte miski ei aidanud - aeglaselt ja väärikalt libiseti kraavi.

Pilt Õe telefonist.
Tüdruk pildil pole mu õde, nii et tegin ta ilusa näo igaks juhuks uduseks...

Bussijuht oli nii endast väljas, et kargas kohe õue suitsetama ja helistama. Siis tuli kohale auto kirjadega "Päästeteenistus" vms, siis politsei ja lõpuks asendusbuss, aga inimesed pidid omaette infot hankima, kuna bussijuht oli omadega liiga läbi, et infot rahvale vahendada või kasvõi viisakuse pärast küsida, kas kõigiga on kõik korras. Kõigiga oli tõepoolest kõik korras, see sõit 'kuristikku' käis ikka päriselt aeglaselt.

Teisel Õe siinolekupäeval ühines meiega Vend. Ja me vist polegi kunagi saanud täiskasvanutena niimoodi kolmekesi sumistada. Alati on kas isa, või venna pere juures. Ja Õde oli alles 21, kui ta Austraaliasse läks, vend on ka mõned aastad seal olnud, nii et polegi meil seda võimalust olnud eriti.
Ja mitte kellelgi polnud seekord väikseid lapsi, kelle järele vaadata :D, seega võtsime sellest kenast võimalusest viimast ja tore oli näha, et igaüks meist tõi oma äranägemise järele kõige paremat, ei mingit kokkuhoidlikkust. Ja me kõik otsustasime tuua ägedaid juustusid! :D  Ja tavaliselt on mul kui perenaisel hirmus häda kõikide asjade tükeldamise ja paigutamisega, aga seekord Vend haaras kohe teise noa ja kukkus just neid kõige jonnakamaid asju koorima ja hakkima, näiteks ananassi, mille suupärasteks paladeks puhastamise kallal ma oleksingi imestama jäänud, sest paar korda, kui mina olen ananassi ostnud, on see olnud pooltoores-poolkuivanud-poolmädanenud vintske näss, millega ma ei osanud midagi peale hakata :D ja väga palju aastaid, oma kümme ilmselt, pole ostnudki.

Juhtumisi sain just tol päeval armsalt blogisõbralt paki ja sealt tuli ka igasuguseid vahvaid imeasju

välja, sealhulgas paras ports maiust, mille peale me ise mõelnud polnudki. Aga just nädalake varem, kui Õde-Vend ka läbi sõitsid minu poolt, oli mulle samuti äsja pakk tulnud - nii et see blogielu mõjub neile endiselt täiesti juhmistavalt, et... laiad interneti peal nagu igaüks tänapäeval, ja selle asemel, et sõimata saada, nagu sa õigupoolest peaksid, sest kõik on tüdind ammugi, saad pidevalt kinke? Wut? :D
Kusjuures ma ise endale ei hakanudki sel aastal kinki tegema :D, aga nüüd sain neid rohkem kui eluski varem, tundub mulle.

Venna kink

Õde ka tõi imeilusa valge pitssalli ja teokarbikilluga kaelakee - olen tahtnud neid pildistada, aga ma sain aru, et kui ma selle (käesoleva) postituse jaoks kõiki imeasju pildistada tahan, mis ma viimasel ajal saanud olen, siis ma ei jõua mitte kunagi postituse tegemiseni.
Vend aga tõi tillukese kuldse tantsiva ... Ganesha. Kõige järgi otsustades oleks pidanud Šiva olema, aga kui elevandipeaga, siis ikkagi Ganesha. Väga armas! :)

Vahetasime õhtu edenedes kümneid kallistusi ja nagu ma järgmisel hommikul teada sain, olid ka Vend ja Mees eelmisel õhtul 'vennastuda' jõudnud :D
Arvestades, et olen 16+ aastat abielus olnud - oli vist ka aeg juba neil üksteist headest külgedest tundma õppida :D
Nüüd, kui Vend helistab, on tal ka Mehele alati paar sooja sõna edasi ütlemiseks :) Naiss! :)


Kuna see on nii haruldane, et me ainult kolmekesi koos olime, sättisin arvuti rõduukse alla, kus on valgust, et teeks meist vähemalt ühe korraliku arvutiselfi, aga muidugi ei tulnud see mulle enne meelde, kui valgus oli hädiseks muutunud. Nii et mina üksi, hommikul, valgust proovimas...

Järgmisel hommikul aga olime kõik üsna sorgus :D - ei teinud pildistamisest juttugi :p

Vend kõlistas tundide kaupa mu uut laulvat kaussi ja sai selle väga ilusasti käppa - mina olin natuke liiga kiiresti tõmmanud selle pulgaga.

Minu armas viirukihoidja - kuldne elevandu, 

sobib ülemisele korrusele lisandunud Ganeshaga kenasti kokku :)

Pehmed sokid :) - talvise aja lemmikud :)

Roosad, südamekujulised suhkrutükid :D

kas võib veel 'magusamaks' minna?

Kawaii!

Aga eks me rääkisime tõsistest asjadest ka.
Näiteks, et kuidas see küll niimoodi läks, et Tujurikkuja seekord eestlaste või Eesti kultuuriinimeste närvid mustaks ajas oma lauluga?
Mina saadet ei vaadanud ja sõnadest lasin silmad põgusalt üle alles siis, kui sellest suur draama tuli.
(Mulle muide tohutult meeldis see nende varasem laul  "Kannatame ära (olla eestlane on halb)". Megaväga! Video ja kõik - leemmmiiiiik!!! :))) )
Ja tõesti huvitav, kelle närvid sellele muulasviha-laulule nüüd vastu ei pidanud? :D Minu venna sõnul meeldis see väga kõikidele tema-kandi-meestele-naistele, kellega ta seda asja arutanud oli. Ja seda laulu nautides naeravad nad vahelduseks iseenda üle ja see on üks äraütlemata mõnus ja vabastav tegevus, mida ma soovitaks küll kõigile.

Minu meelest oli laul ka vaimukas ja ajakohane, aga lihtsalt hetkel pole ma sedalaadi huumori lainel või õigemini - ma lihtsalt ei vaata naljasaateid. Ei tunne, et vajan "meele lahutamist" - tahaks ikka koondada pigem teist :D  Ja seetõttu jäi ka see laul ja saade minu kavast kõrvale. Aga kui peaksin otsustama, kas sellel naljal on kohta meie ühiskonnas, annaksin kindlalt rohelise tule. Kuna ma üldse ei soovi inimesi solvata ja leian, et on halb, kui väljendada midagi, mis lihtsalt haiget teeb, siis hakkasin ise ka mõistatama, miks mina siis nii väga selle laulu poolt olen, kui inimesed väidetavalt kannatavad seda kuulates? (vms)
Arvan, et asi on eesmärgis või hoiakus - selle laulu loomise ja esitamise taga ei olnud inetut soovi. Vaadake ainult neid kaht meest - Ott Seppa ja Märt Avandit - kas on võimalik arvata, et need kenad inimesed kedagi lihtsalt heast peast mõnitada tahavad? :p
Issand, millised lillekesed me ikka oleme! Või siis teine äärmus - rusikad ja sõimusõnad.


Veel avaldati just Venna ja Õe siin olles uudis, et Saksamaal tähistasid sisserännanud aasta vahetumist sakslannade käperdamisega.

Olen öelnud, et olen sõjapõgenike vastuvõtmise poolt, kuid ma pole neile uue kodumaa pakkumise poolt. Nad ju ei kohane! Ja veel hullemaks läheb lugu, kui hakatakse uuelt maalt seaduste muutmisi nõudma. Siis on riik hädas, et kudapidi see sallivus ja humaansus käima peaks, et kas arvestame "vähemuse traditsiooniliste õigustega" ja lubame neil ikka tüdrukuid ümber lõigata ja naiseks müüa, või keelame? Häda igal juhul. Pole vaja end sellesse olukorda üldse panna, et täiesti teiste kommetega inimesed meie riigilt midagi nõudma saaksid tulla. Aga hirmunud, külmetava ja näljase inimese ees ust kinni hoida on ka kole. Siiski, peaks olema selge, mida me pakume ja kuhumaale see lahkus ulatub.

Igatahes ei saa nüüd poliitikud naeruvääristada rahva hirmu, et "nad tulevad siia meie naisi ahistama". Kes ütleb naisele, keda viis võõrkeelset rõvedikku käperdasid, et "ega kõik kaks tuhat pole sellised ehk: ega kõik kaks tuhat sind ei käperdanud". Ja ei maksa unustada, et paljud neist on inimesed, keda tööl käiv rahvas oma rahaga ülal peab. Ja nende lapsi ja lapselapsi, kuni me ise oleme vähemus ja meie riik on täiesti untsus lagunevate hoonete, rämpsu täis tänavatega solkla, ning me vaatame uuesti suure Venemaa poole, et see meid päästaks.

Kui keegi oskab selle üle naerda, siis on see väga tore mu meelest. Sest asi on naljast kaugel. Ja ma süüdistaks selles poliitkorrektsust. Et juba paar aastakümmet (kauem?) ei tohi poliitikud rääkida, kuidas asjad tegelikult on, kui see "vähemused" halba valgusesse seab.

Juba jälle ma jõuan vana tõeni: alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb.
Alati tuleb olla aus ja see ei tähenda järskust või halastamatust. Tuleb olla usaldav ja loota, et inimene või inimgrupp, kellele sa keeldud nende poolt nõutut andmast, mõistab sind - kuid olla valmis ka selleks, et pead lihtsalt keeldumist kinnitades taanduma, sest teine jääbki lõugama ja nõudma, sest mingid omad huvid on talle hetkel väärikusest/aususest tähtsamad. Ta on rumal veel, hetkel. Kui meil on, siis on hea jagada, aga kui meil endilgi napib, peame mõtlema. Ja kui meil endil napib ja keegi (kindlasti häbematu ja ropp inimene) tuleb ja nõuab ja teda ei huvita, mis olukorda meie talle soovitut andes jääme, siis jumala pärast - andmine seob!, ei maksa end siduda millegagi, mis tekitab vastumeelsust.

Aa noo jaaa, trallallaaa, miks nii süngeks?



---
Kõhh, köhh-köhh, khmm.



Aga ega ma muud vist polegi midagi teinud...
Võtan aga muudkui kinke ja külalisi vastu :D

Aa, ühe raamatu lugesin läbi, Shakespeare'i "Henry Viienda".
Hõmm. Polnud just lemmik - palju lahingujuttu ja poiste omavahelist nägelemist.
Aga nagu S. ajaloolistes draamades ikka, mõned kenad monoloogid ja see teineteise keelest aru mitte saamise jant, mis näidendi lõpus Prantsuse printsessi Katherine ja kuningas Henri vahel oli, ei häirinud mind sugugi nii hullusti nagu tema komöödiad mind tavaliselt häirivad, nii et WIN! :)

Muide, sain teada, et see suurem, tähniline mala on valmistatud lootoseseemetest.
LOOTOSESEEMETEST, eh!!! :)

Olen praegu kuidagi uimane, aga... nii palju häid elamusi-kogemusi on viimati olnud, et see on seletamatu. Ma peaksin pilvedel hõljuma :)
I will, again, soon! :)