Aasta 2015 on nüüd mööda läinud ja ma loodan, et ta on jõudnud piisavalt kaugele, et mitte kuulda, kuidas ma ütlen, et oli ikka üks erakordselt sant aasta.
Kõigepealt oli mu enesetunne aasta esimeses pooles poolteist kuud rabe. Samal ajal korraldas Õde oma India pulmi ja sellele järgnevat kolmenädalast külalistega pead-jalad koos elamist ja nende lõbustamist-võõrustamist ning ma olin mures, kuidas ta selle pideva logistika kallal rügamise, lõputu kirjavahetuse ja lõpuks kolm nädalat kestva tralliga hakkama saab, kuid ma mõtlesin, et ma pean ikka täiesti napakas olema, kui ma suurest kaasaelamisest nii närvuks muutun, sest minul polnud mingit kavatsust sinna minna ja Õde ju teab mind, nii et ta ei avaldanud mitte mingit survet ka, vaid suhtus sellesse mõistvalt ja hellalt. Aga kui eestlased oma kodudes tagasi ja Õdegi Indiast Austraalias-kodus, hakkas mul parem, nii et...
Kui isegi hea asi, mis mind otseselt ei puudutagi, võib mul tasakaalu ja tervise pooleteiseks kuuks minema viia, siis... oehh! :(
Mõnes suguvõsas on selline inimene, kelle eest asju varjatakse, sest too satub kohe paanikasse.
Ma pean vist ise hakkama ütlema, et ärge mulle midagi rääkige, sest ma ei saa hingata, kuni teil on asjad korras või ...
Sellest pulmatrallist ei läinud palju mööda, kui ühe nädala jooksul selgus, et
1) minu vanaemal Mammal on vähk ja üldse on ta tervis palju hapram, kui mina olen arvanud
2) venna pere ei pea sisepingetele vastu ja laguneb
3) Õe äial, nende suguvõsaliini patriarhil avastati hilises staadiumis vähk. Paanika terves suguvõsas ja naabruskonnas.
Mammaga läks selles mõttes hästi, et kui ta siin Tartus haiglas oli, sain temaga esimest korda elus kenasti ja südamlikult rääkida. Raske oli kogu see asi mu ema õe V pärast. Alati sädistavat, positiivselt ja mõistlikku inimest on kohutav murdumas näha. Pealegi polnud ma kindel, kuidas ma teda aidata saaksin, aga eks ma tagant järele saan aru, et leina ei saagi ära nudida. Seda enam, et ta sai isegi aru, et 88 eluaastat on piisav aeg siin maa peal ja kõik mis algab, kord ka lõpeb. Aga ikkagi - mure näris tema pärast kogu aeg, mitu-setu kuud ikka - kogu aeg.
Vend on mul põhimõtetega inimene ja otsib õiglust. Naine oli tal imetore - lihtsalt mitte kuigi töökas ja jahmatavalt vastutustundetu. Selleks, et ta midagi teeks, vajas ta inspiratsiooni. Kui miski teda inspireeris, siis ta tegi kooke ja käsitööd, maalis, istutas taimi ja kaunistas kodu. Kui inspiratsiooni polnud, siis ta ei koristanud, andis lastele suvalisi palukesi süüa, aga - ta oli lustlik! Väga lustlik inimene, muudkui naeris iga asja peale :D - kuni Vend jõudis koju, hakkas pilves näoga kraamima ja kui Z oli lustlik edasi, siis nurisema. Venda väga häirisid sellised asjad, et Z unustas lastele rohtu anda ja vihastas koledasti, kui Vend ütles, et teeme nüüd nii, et sa ei pane telefoni enne käest, kui oled lapsele rohu ära andnud. Või et kontaktidesse jäeti laadijad, mille laps võib suhu panna ja särtsu saada. Või et elektroonika jäeti lastele kättesaadavasse kohta. Või et Vend tuli remonditöölt ja palus naist, et too saunas kütte sisse lülitaks, sest ta ei taha mustade riietega üldse tuppa tulema hakatagi - aga Z unustas. Allanullisaunas ennast pesta ei saa, nii et näljane Vend konutas räpase ja tigedana koridoris, kuni duširuum vähegi soojemaks läks. Kui Z'le öelda, et tee nüüd kohe ära, et sa ei unustaks, solvus ta kohutavalt ja ütles, et Venna tõttu tunneb ta kogu aeg, et teda peetakse idioodiks, nii et ta hakkab omaenda mõistuses kahtlema ja küsibki endalt vahel, kas äkki ta mitte päriselt idioot pole?
Lõpuks viskas Z'l korralikult üle ja ta läks lihtsalt minema ja ma saan temast aru - pole mõeldav elada inimesega, kes usub, et tal on õigus sind valvata ja suunata.
Lapsed jättis Z maha, sest pärast kolmeaastast pidevat rasedust ja imetamist tahtis ta end noore ja vabana tunda. Ta käis pidudes mõnikord 4 korda nädalas ja keset kogu seda tralli kaotasin ma temaga kontakti, sest ... ühel pool oli Vend oma kahe väikese tütrega, kes ema järele igatsesid ja igaks juhuks Vennast kahe käega kinni hoidsid, nii et Vend ei saanud töölegi minna, ja teisel pool oli nädalate kaupa lõputut pidu ja "head elu". Osa selleks kuluvat raha oli Z teeninud Austraalias, osa aga oli laste-raha.
Enam ma Z'ga ei suhtlegi, sest ma enam ei saa temast aru, ma ei oska talle midagi öelda ja ma ei saa kuidagi üle sellest, kuidas ta võis oma tillukesele Leenule - kes oli loomult vaikne ja tõsine SÜLE-LAPS, klammerduja ahvike - niimoodi teha. Valus on. Vanemat tütart vaadates on võimalik luua endale illusioon, et laps saab hakkama, sest Maša on nagu emme - alati rõõmus ja kõigiga seltsiv, liblikas-lobasuuke. Leenuke oli aga kehastunud ahastus. Pool aastat hiljem on lapsega lood paremad, kuid ma tunnen, et ei saa ikkagi Z'le silma vaadata ja hääl ei tule tema suunas kurgust välja.
Kunagi ütles vend Z'le, et ära isegi mitte korraks jäta last meie emaga kahekesi. Nüüd elab Emmake Venna juures, sest muud moodi ei saa. Mõtlesin kuude kaupa, kas ma saaksin pisikesed enda juurde võtta, aga Mees ja VT ei andestaks seda mulle :D. Ja kas ma peaksin Emmakese asemel ise maale minema..., aga minu kohustused on eelkõige siiski VT ees ja tema otsustada on, millal ta mind enam ei vaja... Aga siiamaani süda väga kripeldab ja miski pole veel paigas!
Õe äi muidugi surigi mõni kuu hiljem. Operatsioon ei tulnud kõne allagi ja kemoteraapia ei aidanud, jäi liiga hilja peale. Õnneks kolis Hindu ema juurde elama hoopis Hindu õde oma perega, nii et minu Õde sai senist elu edasi elada ja oma Hinduga kenasti Austraaliasse jääda.
Mul on elus olnu mõned nii head aastad, et tundunuks patt öelda, et loodame, et uus aasta tuleb parem. Aga praegu ma küll loodan, et sellist horrorit rohkem ei tule. Enda jamad nagu kannatad ära, sest ise sa selle käki kuidagi kokku keerasid :D, aga teiste vaeva ei oska nagu kuidagi leevendada.
Nii et kuigi minu, VT ja Mehega oli möödunud aastal kõik ilusti, ma siiski paaaalun-palun-palun-palun meile paremat aastat! :D Möödunud aastal ei juhtunud tõesti suurt midagi, mille poole igatsevalt või uhkelt hiljem tagasi vaadata. Brrr!
10 kommentaari:
Väga liigutas mind see kokkuvõte aastast.Olen läinute-minejate peale pikemat aega juba mõelnud.31.12.15 aasta viimane sissekanne mu paberpäevikus tervitab neid "seal kuskil",kõiki eraldi nimeliselt,kes mulle kuidagi ä k k i on muutunud eriliselt oluliseks.Mingi "teine dimensioon" urgitseb mu ajude vahel ja kipub uusi väärtushinnanguid esile tõstma.
Z! Z? Z...Kurb.Hästi korralikult järele mõeldes aga väga ei üllatu.Lõuna- ja Põhja looduslähedus on ikka kaks väga erinevat asja ja arusaamist.Kumbki mõtles nii nagu teme GEEN ette kirjutas.Soovin su vennale parimat,mis elul talle veel pakkuda on!Toeta teda kindlasti.
Aitäh, kulla Skarabeus.
Aitäh!
Tere!Sa võiksid lugeda empaat.ee materjale,kui sa seda veel teinud pole.Empaatidel võib põrgulikult halb enesetunne olla,kui mõne lähedasega on halvasti isegi ,kui nad ei tea seda.Empaat pakub ühepäevast kursust,kuidas oma eluga hakkama saada.Põhiline oli küsida,kas see kuulub mulle ja kujutlemine,kuidas suurte kääridega mittevajalikud sidemed läbi lõikad.
See käib ikka teise inimese tunnete tundmise kohta.
Mul need materjalid olemas.aga ma ei arva,et ma seda väga hästi kasutada oskan.Peaks jälle üle lugema.
Tere Eve!
Jaa, olen lugenud neid materjale, aga kogen sama, mida Sina - ei tule nende praktikate kasutamine välja! Kui mediteerides ikka tunned midagi, siis neid praktikaid tehes mina pole tundnud mitte midagi. Just täna saatsin kirjas ühe nalja, et
"Oh, kuidas ma kahetsen kogu seda mediteerimisele raisatud aega," ütles - Eikeegi Eikunagi.
Sest kui muud ei ole, siis vähemalt naeratama hakkad ikka seal istepadja peal. Ja see on juba väärt tulemus! Aga vaat need igasugused kaitsva mulli, puhastava valguse ja muu sellise visualiseerimised pole minus mitte kunagi mitte mingisugust tunnet tekitanud, kuigi mingil ajal tegin neid kaks korda päevas...
Kaotasin hiljuti kõik internetijärjehoidjad ja see lehekülg oli üks neist, mis oli mul ikka-jälle ülelugemist tahtvate portaalide-artiklite kaustas - nüüd saan selle uuesti endale üles märkida, sest sealne info tasub aeg-ajalt tõepoolest "värske silmaga" üle vaadata :)
Ahsoo, ja Õele oli see raske tõesti, õnneks tal on hästi optimistlik ja suure elujõuga mees, kes talle alati ütles: "Las mina korraldan, Sina ole lihtsalt kaasas!" ja "Praegu tundub see raske, aga sellest jääb tore mälestus, mida paljud sinu lähedased veel kaua meenutada saavad," ja muid selliseid 'õigeid asju' :), nii et Õde ikka jaksas. Aga tal oli kurnav nii palju suhelda, ta ütles mulle korduvalt, et kui tema kõrval poleks olnud meie heatujulist ja tänulikku tädi ja õe tugeva iseloomuga meest, poleks ta kuidagi vastu pidanud. Mees sikutas ta hommikuti voodist välja ja julgustas päevale vastu astuma, ja meie tädi kinnitas, et kõik, mis toimub, on suurepärane :) Eks mõni seal eestlaste seltskonnas virises ka - kelle jaoks oli väljasõit liiga pikk, kelle jaoks liiga lühike, jne. :D
Aa, ma vaatasin nüüd seda empaat.ee lehekülge - mul oli enne salvestatud siiski midagi muud, midagi veidi põhjalikumat siiski.
Ma olen nii kurb su venna laste pärast. Kujutan ette, kui raske vöib see eriti Leenule olla ja kui vähe ta aru saab, miks ema ei tule ega tule... Just sellises varases lapseeas on emaarmastus ju nii tähtis ja korvamatu... Ma poleks töesti uskunud, et Z selleks vöimeline on, lihtsalt minema minna.
Loodan kogu südamest, et toimub mingi hea pööre, mis ka lapsi lohutab.
Jah, see on üks uskumatu lugu.
Vend siiski viib lapsi Z juurde Viljandisse, sest ta väga hoolib lastest ja soovib nende pärast, et neil emaga kontakt säiliks. Ta pingutab kõvasti.
Paraku on see vennale alati kohutav stress, sest Z pakib laste asju kokku nii, et kõik on läbisegi ja pooled asjad (sh jalatsipaarist üks pool või just kõige tähtsam pudel või kaisuasi) on puudu ja vend selliseid vigu ise ei tee ja teiste puhul ei unusta :p
Ja üldse - Z on järelemõtlematu, planeerimisvõimetu - AGA TA SAAB ALATI HAKKAMA! Lihtsalt teised inimesed ei saa hakkama nende olukordadega, mis Z üles keerutab. Isa pahandabki kõige rohkem selle üle, et Z ei saa üldse aru, kuidas ta paljude teiste inimeste elud seisma on pannud ja kui palju närvipinget ta paljudele inimestele oma tuulepäisusega tekitab kogu aeg.
Mina olin Z ligi kaks kuud toeks ka siis, kui ta ära oli tulnud... alguses ta oligi minu juures, siis kolis Viljandisse. Aga kui tal pidutsemisisu ei saanudki otsa, nii et kui ma temaga ühendust sain, siis oli ta alati uut pidu korraldamas, siis... uhh. Ei tea. Ma ei tahtnud enam osaleda selles, sest minu juurest läks ta ka alati ööseks pittu.
Z käib mõnikord ka ise maal lapsi vaatamas, aga see on nii, et tema saab enda jaoks "ema mängida", aga lastele on seda liiga vähe. Enda vajaduse ema olla ta võib-olla täidab, aga...
Võimalikuks saab see lugu niimoodi, et Z on kadestamisväärselt puuduliku süütundega. Ta pole minu meelest sotsiopaat, aga :D ... ta ei lase end ABSOLUUTSELT häirida, kui tema käitumine teistele veidi närvidele käib. Meie peres on kõik osavad munakoortel kõndima, nii et Z on meie keskel nagu elevant portselanipoes, aga ma armastan teda ikkagi, sest ma ... suhtlesin temaga ainult siis, kui ta mulle meeldis :p - mina tema bravuurset nägu pole näinud.
Ja praegu ma lihtsalt ootan, et ma/me aru saaks, mis õieti toimub ja kuhu see välja jõuab. Enne ma mingit uut hinnangut asjale anda ei oska ega taha ... Sest ma ei usu, et ta on halb. Näis...
Mul on hea meel, et sellest lõpuks rääkida sain ja ma olen tänulik, et meile niimoodi südamest kaasa elatakse :)
Oo, see on küll su vennast väga tubli, et ta lapsi Z juurde viib. see on tähtis!!! Ma möistan väga hästi, et see on su vennale väga närvesööv ja raske, aga müts maha, et ta seda ikkagi teeb! Ma kujutan ka ette, et sulle on seda körvalt väga raske jälgida. Aga su möttekäigud on väga loogilised ja ma loodan, et tuleb aeg ka rahunemiseks. Praegu on situatsioon lihtsalt väga ebameeldiv, segane ja raske, sinna pole midagi parata.
Pean teid oma palvetes meeles ja loodame olukorra paranemist.
Thank youuuu! :)
Postita kommentaar