Bergman kippus filme enda elust tegema ja ta ise oli vägivaldne mees oma naistele. Selles valguses seda lauset vaadates, mõjub see lause hoopis teistmoodi. Üldjuhul ikkagi eeldatakse, et täiskasvanud inimene õpib oma viha paremini kontrollima kui pisike laps seda suudab.
Jaa, aga näed - nii paljud intelligentsed naised kinnitas enda külge... mingiks ajaks :D Ja need naised kippusid teda mõistma kui piinatud geeniust. Andsid talle kõik (?) andeks ja toetasid teda, jäid - või hakkasid uuesti - tema sõbraks, kuigi ta muudkui armus ja armus... Selline saatuslik, sünge mees, kelle armastuse eest pole pääsu :D. Lapsik oli ta mõneti küll...
Aga temagi ütles elu lõpus, et ta elu on luhtunud, nurja läinud, sest ta on nii paljudele inimestele haiget teinud. Ma mõtlen ka, et tööalased ja kunstialased saavutused ei loe inimesele elu lõpus, kui ta polegi leidnud seda, keda rahulikult, ustavalt ja rõõmsasti armastada ja ta on kauge omaenda lastest. Huvitav, kas ta kunagi mõtles, et oleks pidanud selle või tollega oma toredatest naistest ikkagi kokku jääma või alistus ta 'nurkalt ja leplikult' tunnetele, mis olid temast tugevamad?
vägivaldsus on keeruline värk, ma õnneks tean seda vaid juttude järgi. aga nukrus ja leplikus polevat vägivaldsele inimesele eriti tuttavad tunded. neid pidavat iseloomustama pigem tunnete skaala lühidus. aga kunsti saab ka sellise tundetusega ikkagi väga hästi teha, kuna nad on ka head psühholoogid ja teiste inimeste tunnetel mängijad. ei pea kunstnik ise alati piinatud geenius olema.
4 kommentaari:
Bergman kippus filme enda elust tegema ja ta ise oli vägivaldne mees oma naistele. Selles valguses seda lauset vaadates, mõjub see lause hoopis teistmoodi. Üldjuhul ikkagi eeldatakse, et täiskasvanud inimene õpib oma viha paremini kontrollima kui pisike laps seda suudab.
Jaa, aga näed - nii paljud intelligentsed naised kinnitas enda külge... mingiks ajaks :D
Ja need naised kippusid teda mõistma kui piinatud geeniust. Andsid talle kõik (?) andeks ja toetasid teda, jäid - või hakkasid uuesti - tema sõbraks, kuigi ta muudkui armus ja armus... Selline saatuslik, sünge mees, kelle armastuse eest pole pääsu :D.
Lapsik oli ta mõneti küll...
Aga temagi ütles elu lõpus, et ta elu on luhtunud, nurja läinud, sest ta on nii paljudele inimestele haiget teinud.
Ma mõtlen ka, et tööalased ja kunstialased saavutused ei loe inimesele elu lõpus, kui ta polegi leidnud seda, keda rahulikult, ustavalt ja rõõmsasti armastada ja ta on kauge omaenda lastest.
Huvitav, kas ta kunagi mõtles, et oleks pidanud selle või tollega oma toredatest naistest ikkagi kokku jääma või alistus ta 'nurkalt ja leplikult' tunnetele, mis olid temast tugevamad?
vägivaldsus on keeruline värk, ma õnneks tean seda vaid juttude järgi. aga nukrus ja leplikus polevat vägivaldsele inimesele eriti tuttavad tunded. neid pidavat iseloomustama pigem tunnete skaala lühidus. aga kunsti saab ka sellise tundetusega ikkagi väga hästi teha, kuna nad on ka head psühholoogid ja teiste inimeste tunnetel mängijad. ei pea kunstnik ise alati piinatud geenius olema.
Sa ikka kohe üldse ei salli teda :D
Postita kommentaar