Et mul on nõrgad närvid saab aru juba sellest, kui jubedalt ma ehmatan, kui keegi on sisenenud minuga samasse tuppa, nii et ma pole märganud. Ma tõmblen üle kere, ahmin õhku ja mõnikord ka huilgan või halisen :D
Täna pesin vannitoas hambaid, läksin tualetti, tõmbasin uuesti vannitoa ukse lahti, et käsi pesta, aga vahepeal oli sinna siginenud Mees - mina muidugi kössitan, tõmblen, halisen ehmatusest...
Mees ütleb õrnalt: "Sa muudkui võpatad nagu käiks meil siin tuhandeid zombisid!" :D
Tegelikult on elu just hästi vaikseks jäänud.
Kõik sugulased on oma elu taas rütmi saanud - kes käib tööl, kes lasteaias, kes hoiab lapsi... Pole enam terve suve kestnud sinna tänna kihutamist ja telefoni-nõupidamisi, millest ka mina kõrvale ei jäänud.
Aga Õde ütles, et ta sai hea töövõimaluse, nii et ta ei tulegi oktoobrit Eestis veetma.
Mul, nagu alati, segased tunded...
Oleks ju tore olnud teda näha ja kallistada...
Samas rõõmustan, et kodune rutiin jääb samaks.
VT ka hoidub oma tuppa, kui meil (mul) külaline on.
Õde niigi kevadel, kui ta viimati Eestis oli, läks mõnikord pärastlõunati kodust mõneks tunniks lihtsalt ära, et VT saaks minuga olla - ta on mul hästi tähelepanelik ja hooliv, eriti pärast seda, kui ta ise armus :) Varem oli ta pigem selline filosofeerija ja range mõistuseinimene, nüüd on kallistaja ja kudrutaja :) - teised on tema muutumist 'pehmoks' ka märganud :)
Aga mina usun, et selleks, et kedagi armastada ja et tunda end armastatuna, ei peagi ilmtingimata 'kogu aeg' kokku saama.
VT, kes oli kunagi mu Õe peale kangesti armukade, oli küll üllatavalt kurb, et ta ei tulegi...
Huvitav on vaadata-kuulata, kuidas inimeste suhtumised muutuvad...
Aga mõned inimesed hoiavad varem väljendatud seisukohtadest kinni, nagu järjekindlus oleks olulisem kui vaate avardumine...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar