Mehi palju oli, teadmismerd nad endas peitsid,
teadusega endale nad au ja kuulsust leidsid.
Ei nad leidnud pimedusest välja viivat rada,
muinasjutte vestsid vaid ja põrmus unne heitsid.
***
On inimese osa sellest ilmast kaasa viia
vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia.
Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke
ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia.
***
Maailma nägid sa, kuid ainult tühja oled näind,
kõik see, mis kuuldud-öeldud sai, on ammu tuulde läind.
Ju asjata sa oled kambri hämaruses istund,
ja asjata ka terve silmapiiri läbi käind.
UMAR HAJJAM / OMAR KHAYYAM
11.-12. sajandi Pärsia luuletaja,
tõlkinud Haljand Udam
Üsna melanhoolne poeet..., aga mis sa joodikust tahadki :D
Suur osa laule oli sellest, kuidas tema seal savikruusist veini joob ja mõtleb, et peagi saab ka temast savi ja ... kõigil on savi, hahahaa.
Loen praegu järjekordset Shakespeare'i sõjalugu ja mulle meenub, et ka temal oli kusagil inimese ja savi võrdlus. Ma isegi mäletan seda, aga võibolla mitte täpselt:
Suur Caesar suri, saviks sai ja täiteks
see kõlbas pragudesse seinas, näiteks.
Oo, põrm, mis kord maailma hoidnud vaos,
saand tuisutõkestajaks seinapraos.
Umbes nii...
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar