Vanema venna teos algas õige lustiliselt. Siin sekeldas paks ja ahne, usuküsimustes suhteliselt harimatu rabi, kelletaolistena ilmalikke juute tavaliselt kirjeldatakse. No vaat, see paksuke oli matnud juba kolm naist ja tahtis kangesti uut, kelleks valis kuulu järgi kauni vaeslapse, keda ta ise näinud polnud. Aga enne tuli tal mehele panna oma noorim tütar - välimuselt isa moodi pontsakas piiga, loomult aga vaikne ja häbelik 14-aastane tüdruk.
Kosilane oli kenasti valmis vaadatud - ka rabi poeg -, kihlus sõlmitud, kuid peiu vanemad pidasid noormeest, kes oli ka 14 aastat vana, abielu jaoks liiga nooreks, ning nad saatsid lõputult põiklevaid-puiklevaid kirju, nii et tormakas rabi Nješaver pidi ise kohale sõitma:
Rääkides vehkis Nješaver kätega, astus Rahmanivkerile jala peale, surus teda oma paksu kõhuga alalõpmata mõne puu vastu, võttis tal nööbist kinni, müksas teda küünarnukiga, tõukles, ehkki ruumi oli küllalt, võttis tal käe alt kinni, kordas sülge pritsides ja pooli sõnu alla neelates kümneid kordi ühte ja sama lauset, ning võttis teise hoolitsetud habemest pidevalt kinni.
Ainult selleks, et temast lahti saada oli Rahmanivker laste kihlusega nõusse jäänud. Ta ei suutnud enam välja kannatada kauplemist kaasavara ja kingituste üle, teise ohjeldamatut innukust ega tema haisugi. Kogu selle aja, mis Nješaver oli teda keelitanud, oli Rahmanivker kuldset tubakatoosi pidevalt oma peene nina all hoidnud.No vaat, sellised sellid :D
"Ah, Ah," oli ta ägisenud, "kui magus tubakas...!"
Kummastki abielust eriti asja ei saanud - nooruk pelgas oma matsakat pruuti ja armus hoopis äia noorde mõrsjasse. Tunne oli vastastikune ja sellest sündis sada jama.
Lugu põhineb tõsielulistel sündmustel, aga põnevaks teeb raamatu pigem pilguheit 19. sajandi juutide ellu. Lihtsalt hämmastav, kuidas nad võisid isekeskis uhkeldada, tülitseda ja draamasid korraldada!
Ja muide, te ju teate, et araablased tervitavad (võõraid araablasi?) nii, et üks ütleb: "Salam aleikum!" ja teine vastab: "Aleikum salam!" No vaat, siit ma loen, et juudid tervitavad (võõraid juute?): "Šolem aleihem!" millele tuleb vastata: "Aleihem šolem!" Heebrea keeles on see sõna-sõnalt: "Rahu teile!"
Esimese hooga imestasin, aga eks nad on ju päritolu poolest naabrid, nii et pole imestada midagi.
Teos on ilmunud Loomingu Raamatukogus (2009 / 21-24).
Tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Kalle Kasemaa.
4 kommentaari:
Kuule, ma tegin omas raamatukogus sama :) :) mul "jobu" veel lugemata. "Ameerika" meeldis väga ja "Gorai" on tore. Tore, et head kirjanikud mitu raamatut kirjutavad :) :)
Oi, kui vahva! :)
Tulin uuesti vaatama seda postitust.
Oli selline ajalooline juudi põnevik jah. Muinasjutt. Üheltpoolt imetlen inimesi, kes suudavad lugusid (ja veel pikki, keerulisi) välja mõelda, teisalt pole ma üldse selline muinasjuttude inimene. Päris asjad on huvitavamad. Ja kõik lood on juba kirjutatud: keelatud armastus ja mööda ilma seiklemine... teada ju kõik! :) (Tegelikult muidugi iga jutustaja paneb loo sisse midagi isiklikku ka, ja on täitsa ok, et sama loo jutustajaid palju on)
No et Isaac Bashevis Singer pidas vanemat venda paremaks ja oma eeskujuks, tahtis tema sarnane olla ja kirjutas ka muinasjutu- "Saatan Gorais". Pärast nõuti ta käest, et ta veel kirjutaks, aga tal polnud rohkem lugusid. Eks ta siis hakkas oma elust ja tunnetest kirjutama. Siis tulid "Eksinud Ameerikasse" ja "Patukahetseja". Ja saigi ootamatult veel paremad lood!
Vähemalt mina arvan nii :) ja mulle tundub nii. Tegelikult ei tohi sedasi üldistada teiste inimeste elu, ma ju ei tunne neid. Aga vot, üldistasin.
Autobiograafilised romaanid on toredad tõesti - ma ikka naljatan, et sel juhul kirjutavad inimesed teemal, mida nad tõesti Armastavad :P
Postita kommentaar