neljapäev, 16. juuli 2015

TOOMAS RAUDAM "Pime raamat"

Raudam on väga maitsekas kirjutaja, tal on hästi puhas ja ilus lause. Tema loodud pildid on sageli kafkalikult eredad ja kummastavad, nii et jääd mõtlema, kust see nüüd tuli?

Mõtted pimedusest vast tulevad päriselust, kuna Raudam on (minu teada lapsest saati) diabeetik ja selle haigusega kaasnevad väga sageli silmahaigused ja pimedus.

Teadmine oma tõenäolisest peatsest pimedusest võib teha maailma kirkamaks. Raudam ise räägib siin, et ka kole oli nüüd ilus, sest on kingitus seda näha võida.

Midagi ühtaegu jonnakat ja nukrat on tema tekstides mõnikord... Irdumus ja ühenduseotsing, pettumus ja lootus nagu oleks midagi olulist elus (tingimusteta armastus? - läbi nähtud, ära tuntud ja tervikuna heaks kiidetud olemine) kogemata jäänud.


Kaanepilt mulle küll ei meeldi. Vuih! See kiilaspäine onu ajab sõrmed juurteni ninna. Brrr!




Katked:

/.../ Ometi näen ma teda oma vaimusilma võrkkestal - lokkis juustega väike poiss, pigem ingel kui laps, hoiab enda käes pikka keppi, mille otsa kinnitatud terava naelaga ta mind torkab ja ennast veel enne, kui mu keha pingul vibuna vallandub, mind müürina ümbritseva tiheda rahvasumma sekka ära peita jõuab.

(Minu paksendused; head leiud!)

***

Minu arst ei öelnud mulle, millal ma pimedaks jään. "Nii kaugele pole teadus veel arenenud." Kordus filmidest nähtud ja raamatutest loetud tuntud motiiv vähihaigest, kes, saanud teada oma saatusest, hakkab ühtäkki energiliselt tegutsema, teeb hulgaliselt heategusid ning sureb siis õnnelikuna, lunastades nii kogu eelneva elu. Mul ei pruukinud midagi teha, mul tuli vaid vaadata. Ja näha. Mis enne oli olnud mittemidagiütlevalt ühtlane ja hall, oli nüüd täis kirkaid värve. Elu asemel oli tsirkuseareen, kus klounidel purskusid silmist pisarad, kassid oskasid arvutada ja elevandid paitasid lontidega väikeste laste päid. See oli kingitus, mis anti mulle kaasa mu teekonnal pilkasse pimedusse.


***

Mul oli lapsepõlves üks sõber. Ta oli pime. Kas minul on kedagi, kes võiks minu kohta sama öelda? Kus sa oled? Ootan sind.


***

Nägin üht tüdrukut. Ta seisis bussi vahekäigus. Ta oli väga ilus. Ilusaks tegi ta valgus, mis langes ta näole, eriti aga laubale, mis säras nagu päike. See oli tõesti väga hele valgus. Kui tüdruk ennast liigutas (ta polnud üksi), jäi valgus samaks. Valgus läks tüdrukuga kaasa ka pimedusse.



Raudamil on nii palju armsaid pilte lastest, et mõnikord mulle tundub, et ta tahaks ka ise olla laps.

Kommentaare ei ole: