esmaspäev, 27. juuli 2015

IAN MORTIMER "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Mõnusalt kirjutatud raamat 14. sajandi Inglismaa elust-oludest.
Üllatusi eriti polnud, paistab, et mu ajalooõpetajad on head tööd teinud.
Arvasingi, et põhiline, mis meile silma torkaks on hais ja haigused :D, ning kuna televiisosritest õudusfilme ei tule, siis muidugi avalikud hukkamised. Ja see, et kogu aeg juuakse lahjat alkoholi, kuna vett peetakse joogikõlbmatuks - mis pole sugugi üllatav kui arvestada, et kogu linna läheduses paiknev vesi oli solki täis kallatud ja ei näinud seega kuigi ahvatlev välja.

Asjad ja toit olid suhteliselt kallid, tööjõud aga väga odav. Rohkem kui pool inimese päevapalgast läks päeva toidu peale! Naistele maksti sama töö eest pool mehe palgast.

Vägivalda oli väga palju ja selle üheks põhjuseks on asjaolu, et rahvastik oli väga noor - surdi nii 45 eluaasta kandis. Vanemaid nõuandjaid oli vähe ja noortel meestel veri ju vemmeldab - nad olid alati valmis taplema, kasvõi lõbu pärast surmani kaklema, rüüstama ja lagastama, kuigi peatänavad kästi hoolega korras hoida. Linnaääre kitsastel ja pimedatel tänavatel aga solberdati solgi sees.

Maanteede servad püüti metsast puhtad hoida, sest see oli soodus varitsuspaik teeröövlitele. Reisiti alati kambaga, sest muidu võeti sult tee peal kõik, mis võtta oli. Tõllareisid polnud 14. sajandil veel sugugi moes - teed olid selleks liiga viletsas seisukorras. Sajandi esimestel kümnenditel oli kuningriigis tõenäoliselt vaid kümmekond tõlda!

Väljaspool kodu pidid naised kandma rätti, mis kattis nende juuksed, põsed, kaela ja lõua - vaat, seda ma tõesti ei teadnud. Nii et pole need moslemid sugugi ainsad, kes naised kinni katavad...

Arvati, et naine jääb rasedaks vaid juhul, kui ta saab orgasmi. Vägistamist oli sageli raske tõestada, kui sellele just rasestumist ei järgnenud. Samas, kui naine jäi rasedaks, siis ta ju ise järelikult nautis seda ning jällegi ei saanud seda vägistamiseks pidada.

Arstimiskunst oli väga ebateaduslik, antiikajal oldi justkui targemad...
Aga inimese surma korral arsti peale pahane ei oldud, sest elu ja tervis oli ju nagunii Jumala kätes.
Isegi kui juhtus, et kirurg/habemeajaja/aadrilaskja tegi sisselõike veeni asemel arterisse ja inimene suri sealsamas...

Maine oli hästi oluline. Kui sinu peale kaevati, võis hea reputatsioon olla ainus, mis su päästis.

Hästi tore oli lugeda raamatutest, kuigi uut polnud.
Kuidas neid ikka veel käsitsi ümber kirjutati ja need olid tõeliseks aardeks jõukamas majapidamises.
Ja ühel piiskopil oli neid nii palju, et oli tegemist tema kirjutuslauani jõudmisega - tema surma järel saadi raamatuid neli vankritäit. Täielik multimiljonär ju! :)

- izismile.com -


Kohmakate suhtlejate jaoks on vestlussõnastikud, kus pakutakse näidisdialooge, mis on väga kentsakad ja muhedad. Kuidas öömaja leida, näiteks:

"Tere tulemast, reisimees."
"Kas ma võin siin toa leida? Kas ma saaksin siin öömaja?"
"Küll ikka, ilusa ja puhta toa, olgu teid või kaksteist, kõik ratsa."
"Ei, meid on ainult kaks. Kas siin süüa ka saab?"
"Saab ikka, Jumal olgu tänatud."
"Tooge siis meile süüa. Andke hobustele heina ja tehke neile õlgedest korralik ase, hoolitsege, et neid joodetaks. Mis me teile võlgneme, emand? Rehkendame homme ja ma maksan teile, nii et te rahule jääte. Aga nüüd viige meid magama; me oleme lõbusas tujus."
"Jeanette! Pane küünal põlema ja juhata nad üles tuppa, too neile kuuma vett jalgade pesemiseks, kata nad patjadega ja vaata, et laud oleks hästi kaetud."

Veel paar katket:


Tualetid:

Võib-olla on teile jäänud mulje, et lossi käimlad haisevad hirmsasti. See ei pruugi nii olla. Uued käimlad on üsnagi peened. Tualeti istmelaud on kaetud rohelise kangaga ja avasse on topitud padi, et sealt mingit haisu ega tuult ei tuleks. Mõnes lossis on istme all pikk langus - roe langeb mööda lossi muldvalli külge alla kraavi. Mõnes teises kohas langeb see mööda renni strateegiliselt paigutatud tünni, mida tühjendab lossi sibi. Kõige edenenumaks nähtuseks on potitoolid, mis sajandi lõpuks aristokraatide jaoks leitutati. Need on valmistatud rauast, sametiga kaetud istme all on eemaldatav pronksanum. Ükskõik, kuhu te ka ei läheks, on teie jaoks valmis pandud hunnik puhtaid villaseid või linaseid lappe, et "oma taguotsa pühkida". Mõned tähtsad isandad nõuavad puuvilla, aga seda pole alati saada. Kauss ja veekann on valmis pandud, et saaksite käed puhtaks pesta, kui olete lõpetanud.

Väga peen! :)


Pidalitõbi:

Leepra ei ole 14. sajandil haruldane. Kord inimest tabanud, uuristab see tõbi väga pikkamööda ta keha, muutes käed ja jalad kõigepealt tuimaks, hiljem halvatuks ja hirmsate haavanditega kaetuks. Paari aasta pärast pudenevad sõrmed ja varbad küljest. Suure tõenäosusega hakkavad peopesad veritsema. Ihukarvad ja ripsmed kukuvad välja. Teil võib tekkida komppöid või kompkäsi. Meestel mädaneb peenis küljest. Ühel hetkel langeb sisse ninaselg ja nina asemel haigutavast haavast jääb pidevalt jooksma haisvat eritist. Kõrihaavandid annavad laienedes te häälele käheda ja murduva tämbri. Arvatavasti kaotate te mõned hambad, silmamunadelegi tekivad haavandid ning nahka rikuvad suured sõlmjad moodustised. Lõpetate täielikult deformeerununa, haisva, välimuselt eemaletõukava ja pimedana.


Ja kujutage ette - kuna tollal oli kombeks mitmekesi ühes voodis ja sealjuures veel alasti magada, võisid võõrastemajas magada algusjärgus oleva pidalitõbisega samas voodis. Ja haiglates-hospiitsides oligi nende tavaline koht ühispalatites, linad pesti ühises katlas...
Peris jube!


Mõnusalt kirjutatud raamat. Jääb mulje, et autor tõesti ARMASTAB ajalugu :)

Kommentaare ei ole: