BIRK ROHELEND "Mu sõraline sõber"

Noore küünilise mehe vaated surmale, elule ja inimestele tema ümber. Kõige armutum on ta oma rikaste vanemate - tiirase ema ja lõdva eetikaga, sadistist isa vastu, kes vist oli tipp-poliitik. Peategelane Karl tunneb mõnu teiste inimeste üllatamisest ootamatute ülbuse- ja ükskõiksusavaldustega. On selline "Eesti psühhopaat". Väga südametult kohtleb ta ka oma pruute, keda tal jagub, kuna tal lihtsalt ilmselt on sellised feromoonid, mis ta vastupandamatuks teevad, nagu ta ise järeldab. Rääkimata sellest, et tal on igati vinks-vonks 'seesamunegi' - mis talle ka palju rõõmu teeb :D

Ainus naine, kellest ta lugu peab, on tark ja ilus Margot, kes ei kavatsegi talle anduda. Huvitav, et kohe esimesest Margotit kirjeldanud lausest meenutas ta mulle autorit ennast - nii nagu ta fotode järgi mulje jätab (ka inimesena).

Väga naljakas raamat, sest hästi on kirjutatud (mittelabaselt) ja minategelasel pole ka enda suhtes mingeid illusioone, tegemist pole lillekesega 'pahameres' :D

Eriti vaimustuses olen sellest, et mulle üldiselt räigem keel ilukirjanduslikus teoses väga ei meeldi, olen selle suhtes veidi tundlik - mingeid Sass Henno "Mina olen siin" ja Kaur Kenderi 'paremaid palu' ma ei hakka üldse vaatamagi (aga Sauter pigem meeldib), liiga palju inetut on sellises 'ilu'kirjanduses  - Rohelendi raamatus poetatud 'kuradid', 'persed' ja 'tropid' aga on kuidagimoodi väga veenvad, loomulikud - üldse ei häiri! Väga peen töö! :)

Illustratsioonid on ka väga lahedad!

Näete - teised liputavad ka oma koledaid jalalabasid! :D

Ja see prill-silm on Margot.

Ja ma ei söö raamatukoguraamatuid lugedes maasikaid ega sprotte, ärge muretsege!

Need on pildi/raamatu tasakaalustamise pärast siin.

Aga nüüd katked:

***

Kunagi, keskkoolipäevil, kirjutasin ma salaja luuletusi, umbes nii et "käisin siin, sind ei olnud, leidsin laualt trussikud, otsisin sind trussikutest, kangutasin vetsuust, lasin püksi, lasin säärde, jätsin sulle kummikud". Ja olin ise üsna õhinas, sest see oli väga kerge töö ja tollal tundus veel võimalik, et mõttetööga saab ära elada. Mis muidugi oli üks tõeliselt loll seisukoht, sest ainus, millega tegelikult ära elada saab on meeldimine.

***

Mida vanemaks sa saad, seda paremini pead oskama valetada, sest kui su "nunnufaktor" devalveerub ja sa muutud lihtsalt üheks paksuks meheks teiste paksude, karvaste ja koledate seas, siis pole sul lootustki normaalset elu elada, kui usud midagi nii rumalat nagu "iga inimene on armastust väärt". Ja kui sa mingil teadmata põhjusel pole aru saanud, et asjad nii ei käi, siis ära imesta, kui leiad end ühel hetkel üksiku ja mahajäetuna, tööta ja abituna. Sest tõesti, tõerääkijaid ei vaja keegi. Meil on endal ka silmad peas.

***

Naistega on üldse lihtsamast lihtsam - ütle neile, mida nad tahavad kuulda, kinnita seda, mida nad tahavad uskuda, ja sa võid nendega teha, mida vaid ihaldad.

***

Aga noh, eks iga naine vajab midagi, mida ainult teised mehed talle anda suudavad - olgugi see siis ainult ila nende suunurgas.

***

Peale Margoti meeldib Karlile ka aus ja vaene mees, Ivan.

Ma küsisin temalt ükskord, et millest ta mõtleb, kui ta just parasjagu niimoodi vaikides suitsetas. Ta kortsutas pahaselt kulmu ja viskas oma koni aknast alla, mis sest, et seda oli veel poole sigareti jagu alles. Siis ta ühmas, et ta ei mõtlegi millestki. Et kas siis alati peab tingimata millestki mõtlema. Ja ma mõtlesin suht vaimustunult, et ma hakkan ka suitsetama, sest ausalt öeldes ei suuda ma ette kujutada midagi ideaalsemat, kui võimalust mitte mõelda.

Lõbus lugemine ja kindlasti võib asju/elu ka niimoodi näha, ainult et kui selline nihilistlik vaade jääb domineerima, siis ise ikka kannatad kõige rohkem, ja sured vähki, isegi kui ei suitseta :p