Ainus erakordne asi meil siin oli see, et mõõtsin eile Mehel vererõhku ja see oli 110/79.
Nii madalat pole tal veel näinud :p
Aga see on pigem hea.
Arstidest veel niipalju, et käisin hiljuti perearsti nõudmisel verd andmas (et nii kahvatu ja peenike, millal verd viimati andsite?) Ta ütles, et helistab, kui on probleem, aga kui kõik on korras, siis ei helista.
Ta HELISTAS ja ma olin südamest üllatunud. Mu veri on alati TÄIUSLIK :D, ainult veresuhkur on seal ülemise piiri kandis või tibanatuke üle.
No, arst igatahes helistas ja ütles, et hemoglobiin on ju madal.
Mina küsisin üpris uskumatult, et kui madal ta siis on?
116.
Mina kokutan, et see peaks ju üsna kena olema...
Tema: 118 on alumine norm!
Ta ütles, et lepime kokku, et ma hakkan rauatablette võtma.
Lubasin, aga ei hakka.
Häh!
Varsti hakkan jälle peeti vohmima ja rauda on veres nii et kolisen kõndides! :D
Pärast sünnitust oli mul hemoglobiin 90, sain seda teada nii, et nägin oma pabereid - ja mitte keegi ei maininud, et see on madal ja ma võiks rauatablette võtta!
Ja mu vennanaisel oli pärast esimest sünnitust hemoglobiin 72!!!
No talle küll öeldi...
VT sai ka kooliga ühele poole. Ma ei tea, kes selle peale tuli, aga nende klassile igatahes anti võimalus osa järgmise klassi õpikutest ja töövihikutest juba kätte saada! Te ei suuda VT heameelt ette kujutadagi! Mees naeris, et ta on nagu väike Hermione (Harry Potterist), kes samuti ülima õhinaga võimalikult varakult oma õpikutega tutvus. Ma jäin mõtlema, et meie piiga tõesti meenutab oma noomiva-korralekutsuva-manitseva ja alati kõike õigesti ja hästi teha sooviva, püüdliku olekuga Hermionet. Ja siis meenus, et kunagi täitsime temaga väikese küsimustiku, et kes me Potteri raamatutest oleksime. Ja loomulikult tuligi VT'le Hermione:
Mina aga olin loomulikult Lollu, ei - Luna! :D
***
Minu sugulaste jamadest pole mitte ükski veel klaaruma hakanud.
Neist nagu ikka veel ei taha kirjutada - ja nagu ikka, kui ma ei saa kirjutada sellest, mis mul kogu aeg meeles mõlgub, siis ma ei saa üldse kirjutada. Nii palju võin öelda, et hetke seisuga päris ära surnud keegi pole. Mitte et võimalikud surmad mind väga loksutaks, kuid ma olen ellujääjate pärast õudselt mures - ilmselt, sest mu peavalud rallivad oimude vahel nagu mingid deemonid. Ja isegi need vastikud palavikud, millest ma mõned aastad tagasi nelja-päevase süvateraapia abil lahti sain, kalpsasid tagasi. Ptui! Vuhh! Pähh! Sageli ma ise arvan, et võtan asju mõistusega, aga kui ikka pea huugab, silmad tulitavad ja käpakesed värisevad, siis pean leppima sellega, et olen see ohmuke, kes ei oska piiri pidada ja jätta looja hooleks neid asju, mida ise muuta ei saa. Ja paistab, et nii kui kellelgi kusagil raske on, siis minu keha mõtleb, et pigem sureb zupsti ära, kui seda pealt näeb. Kakle siis sellisega! :D
(Aga muide, isu on täiesti alles, alla ma võtnud ka pole - seedimine seisab sootuks!)
***
Mõned pildikesed...
Meie tilluke häbelik 6. klassi lõpetaja:
Ja see padjakate, mida ma heegeldan.
Esialgu näeb see välja nagu pikitriibuga pikk sall.
Ja sedasama teilegi soovin: et te end hästi tunneksite oma elu keskel :)
Muahh!
- - - Lisatud kell 11.00 - - -
Sain just teada, et mu vennanaine müüb Viljandi hansapäevadel oma 'aboriginaalseid' maale.
Praegu, as I speak!
---
---
---
Noh! Mis te veel siin passite?
Sõit sisse ja 'Sõõrumaale' maale kaema ja papirulle Z poole veeretama! :D
3 kommentaari:
Minul on ka selle hemoglobiiniga pidevalt mingi jama ja see on mul isegi 68 olnud. Mõned korrad olen ikka kokku ka kukkunud, aga rauatablette võtsin aastaid ja tolku polnud midagi. Alles siis kui nendest loobusin on vahel paremaid perioode ja vahel jälle madal. ilmselt mõjub tõesti mida ma söön, kuigi arst ütles, et nii madala hemoglobiini korral ei ole toitumisest mingit abi.Rauatabletid, aga teevad mu südame pahaks ja panevad kõhu kinni.
Väga tore, et kirjutasid selle kommentaari.
Hemoglobiin 68 - tjah, see on küll ringi liikuva inimese kohta ennekuulmatult madal.
Kuid seda teades olen endisest veelgi enesekindlam ja teadlikum, et 116 pole kaugeltki selline number, mille juures abi otsima tormata.
Muide, mulle meenus, et olen minagi rauatablette võtnud ja mul panid need ka kõhu kinni, nii et täitsa... häda oli nendega :D, ehk siis seda häda, mis oleks võinud olla, polnud :p
Täitsa lõpp, oled lahja ja kaame ja siis saadetakse verd andma- võetakse see viimane ka välja!
Aga su padjapüür on niii värviline! Lööb silmad krelli.. aga heegeldamine tundub tõesti tore.. kudumine ka. Sest et ainult lõnga ja vardaid-nõela on vaja.. mitte suurg õmblusmasinat, mis mul kapinurgas seisab ja tegelkkult ma õmblen sellega ikka vähe..
Postita kommentaar