Kui tema imestas, kui suureks ma olen kasvanud, siis mina imestasin, milliseks tillukeseks kribulakeseks ta jäänud on. Ma poleks teda ära tundnudki, kui tema silmis esimesena poleks äratundmine välgatanud - ma pidin ikka umbes meetri kaugusele/lähedusele tulema, et temas tuttavad jooned üles leida.
Aga see käik oli üdini armas...
Mamma, keda mina mäletan käbeda ja äkkvihaga inimesena, oli nii tüüne, hellake ja armas...
Helistasin koju jõudes kohe ka oma tädi V'le, Mamma nooremale tütrele, kes ütles, et see käte otsimine, käest hoidmine ja paitamine ongi täiesti uus asi Mamma juures. Aga mulle selline suhtlus sobib. Mul on hästi lihtne suhelda inimesega, keda ma saan hellalt paitada ja 'kallikeseks' nimetada. Mulle sobib hästi, kui suhtluses on pausid, mille ajal lihtsalt vaatame teineteisele silma, naeratame, paitame teineteise käsi ja laseme armastusel meie sees ja ümber heljuda. Niimoodi ma oskan suhelda ja võin seda teha kasvõi tundide kaupa.
Vennanaine Z ütles, et kui inimene on valmis siit ilmast lahkuma, siis ta muutubki hästi armastavaks ja õrnaks, väga aktsepteerivaks ja kriitikavabaks. Kõik, mis on, on lubatud, see on elu.
Ja esimest korda elus polnud minu ja Mamma suhtluses mingit võõristust ja pinget, meie energiad segunesid täiesti vabalt ja valutult ning moodustasid armastuse ruumi.
Mul on nii hea meel, et me saime teineteisele kinkida selle hetke :)
----
Lisatud esmaspäeva õhtul:
operatsiooni täna ei toimunud, Tartu arstid hindasid Mamma liiga nõrgaks. Nad püüavad teda turgutada ja nädala lõpus mõeldakse uuesti.
Ma lähen ka homme ja vaatan, kuidas tal seal on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar