Uku Masing isadusest

Sain selle jaanuaris alustatud raamatu ("Pessimismi põhjendus") nüüd täna lõpuks läbi.

Imelik on lugeda, kui keegi on väga intelligentne, aga ei oska soovidagi end arendada rõõmu, leplikkuse ja rahulolu poole, ning jääbki kogu oma tarkuses virisevaks, teiste kallal irisevaks ja endale ka tuhka pähe raputavaks. Ei olnud meeldiv lugemine, ühesõnaga, kuigi siin ja seal vilksas temagi esseedes inimesemõistmine ja kaastunne, et -- kõik me otsime õnne, kõik tunneme sel teel üksildust ja kõik me kannatame. Suurema osa ajast käis siiski jutt, et inimesed on lapsikud ja rumalad; mina olen küll juhm ja ülivilets ussike teiste seas, aga saan vähemalt arugi sellest...
Oijah!
Üks teoloog võiks leida endas veidigi armastust ja hellust 'vaimust vaeste' vastu...


Raamatut üle lapates leidsin sellise pereteemalise koha:

"Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest maailmast tulnud võõras inimene, aga lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval kohta ja kui naised ei oleks nii laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased ja sipelgad. /.../ Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu lapsi: Mooramees on oma töö teind, Mooramees võib minna -- otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja, "laste isa" ja muud otstarvet tal ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada tema polügaamilist algupära, tuleb teda vastavalt treneerida. /.../

Iga isa vihkab oma lapsi enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste pärast peab ta nägema vaevu, peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud. Tema ei ole enam miskit viisi vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks saavad lapsed, seda enam nad nõuavad, ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks sammast, millede vahe suureneb laste arvuga. -- See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline haripunkt inimese elus, kes teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks."

Mees, kes nii mõtleb, peaks nii palju teadma, et naistest täielikult eemale hoida, mitte nõuda, et need "ületaksid" oma kaasasündinud loomuse tema - selle mehe - nimel. Jällegi, kogu see tiraad ei jäta halba muljet mitte naistest, vaid annab lugejale aimu KUI VÄGA rahulolematud olid Uku Masingu mehelikkusega naised tema elus ja kui väga see Ukut solvas, et naised tahtsid temalt ka muud, kui tema 'tähtsaid mõtteid'.

Pildil "anormaalne mees" ja "räpane olend" aka laps:

weheartit.com