Sodipodi

Lihtsalt veidi pilte käesolevast nädalast...

VT joonistas liblika ja ma lubasin tal selle oma küünelakkidega ära värvida.

Mul on ainult kahte põhivärvi küünelakid:

sinised sõrmedele ja punased varvastele.

Ja minu lemmikrasvad:

Mandliõli ja kookoseõli.

Ma mõtlesin kogu aeg, et see on pigem kookosvõi, aga -

tuleb välja, et 25 soojakraadi juures muutub see tõepoolest õliks :)

Ka kohv, eriti magus piimakohv on kookoseõliga väga maitsev!

Mul on kena sinine kleidike. 

Mõtlesin, et kannan seda terve suve ja kuna materjal pole eriti kvaliteetne,

siis tuleb selle kleidiga sügisel ilmselt päriselt hüvasti jätta.

Jahedama ilmaga kandsin seda paksude hallide sukapükste ja poolsaabastega,

nüüd ilma sukkadeta ja tennistega (kuna ei taha liialt pidulik välja näha).

Tegin kleidist pildi ja mõtlesin, et fotokas lõikab mul pea nagunii otsast.

Aga igaks juhuks sirutasin kaela ka hästi pikaks, et see ikka pildilt välja jääks

(olin väsinud ja ei tahtnud, et nägu pildile jääks),

aga kuna seekord olin taganenud jalgupidi voodisse, jäi pea ka pildile :D

Ma ei hakanudki pead otsast lõikama, sest see on nii naljakas, 

kuidas ma usun, et olen nüüd kaela nii pikaks venitanud, et pea ei jää näha :D

Aga - tuleb välja, et kui mul pakse sukki all pole,

 hakkab see kleit kõndimise ajal puusade pealt tasapisi üles rullima :D

Pole ime, et autod on mulle kahtlaselt sageli hakanud teed andma ka majadevahelistel teedel,

kus vöötradu pole -

eks neil on huvitav vaadata, kuhumaale see seelik siis ikka kerkib, kui ma nende nina eest

mööda jalutan...

Õnneks tagumiku alla jääb ikka kinni, aga jah... kahtlane kleit! :p

Muide, mulle millegipärast üldse ei meeldi jalgadega voodi peale astuda...

Võin rahumeeli astuda lauale, et lambipirni vahetada, või aknalauale, et kardinaid maha võtta, 

aga voodisse astuda ei taha.

Kui telekas näidatakse voodil hüppavaid inimesi, vaatan mina ruttu mujale :D

Veel äpardustest:

millal teil viimati...

... kassett vahele keris? :D

Kas keegi üldse kuulab veel kassettide pealt muusikat või olen ma viimane...?

See on Mike Oldfieldi  Voyager, mis mul nüüd koledasti kortsu läks...

Ja siin on minu kallis-armas vana arvutikene, kes ikka veel püüab mind teenida oma vanadusnõtruses -
kunagi ma pahutsesin tema vigurite peale, aga nüüd tahaks teda kallistada, kui ta jukerdab,
tahaks teda lihtsalt tänada, et ta on nii kaua minuga koos töötanud...
Mõnikord ta avaneb nüüd sellise pildini - ja nii jääbki...

Ilus, aga kasutu! :)
///Ah, see meenutab, kui ma ükskord voodis vedelesin ja VT mulle välkrünnaku (kallid-musid) korraldas ja
eemaldudes heitis üle õla: "Ilus, aga nii abitu!" :D :D :D///
Aga ma ei saa arvutiga pahandada - ta on niigi pai ja tubli olnud!

Ja noh - üldiselt on kõik väga mõnusasti,

ja loodan, et ka teil!!!

:)