on the edge

Kui viimati psühhiaatri juures käisin - arvan, et veebruaris -, siis rääkisin talle (jälle) segadusest, mis mu peas mõnikord valitseb, ja tundest, et pea ei tea, mis käed teevad ja et mul on vedanud, et ma midagi LIIGA hullu seni teinud pole ja pole vahele jäänud, aga kohe järgmisel sekundil võin teha parandamatu vea.

Saik oli märkmete kohal kummargil ja küsis asjalikult: "Nii et - kas see on hirm hulluks minna?"

See oli kuidagi - liiga argiselt öeldud... Ja mul oli raske öelda jah, sest mulle tundus, et see seisund on midagi nii jubedat, et seda ei saa kirjeldada lihtsalt sõnadega "hirm hulluks minemise ees".

Kuigi, jah - see see just on.
Nii et olles veidi kõhelnud, ütlesingi: "Jah, see see just on."

Aga nüüd möödunud kolme kuu jooksul on mu mõte ikka selle teema juurde tagasi pöördunud - et miks mul on oma tunnet nii raske sellise konkreetse kirjeldusega sobitada. Mu saik ei viitsi kaudseid kirjeldusi kuulata :D, ta tahab, et ma räägiks otse asjast, mitte kujutletud sündmuste kaudu.

Aga siin ma võin rääkida...

See on tunne, et sa jooksed kaljujärsakul. Sa tahaksid meelsasti sammu aeglustada, sest sa tead, et joosta on eluohtlik, kuid oled hoo sisse saanud ja ei suuda auglustuda, samm pigem kiireneb. Ja muidugi sa libastud, sageli, ja iga kord süda võppub sees. Ja sa tead, et sa ei saa olla kindel, et su elu jätkub kasvõi järgmised 5 sekundit - iga libastumine võib jääda viimaseks. Ja nii sa seal tormad, võppuva südame ja pidevalt tarduva verega, lootes kusagile välja jõuda ja samas mitte lootes, vaid lihtsalt lidudes, libisedes, süvenevas pimeduses... Üha tõenäolisem näib, et sa ei jõua mitte kunagi mitte kusagile välja.

Vaat, selline elu.

Sellise elu eest ma poengi oma magamistuppa ja voodisse... Mitte lihtsalt häälte ja inimeste eest, vaid selle "pimedusse libisemise" eest...

Praegu olen ikka veel kuristiku serval, aga hoo sain maha.
Seisan paigal, ja kui end päris toekalt tunnen, hakkan ohtliku koha pealt minema astuma, avastan enda jaoks taas tasase maa. Tean väga hästi, et kuristiku serva pidi ei lähe ainus tee, mis olemas on.

Aga paistab, et ametlik töövõimetus on ka mu pere jaoks argument :D
Kui vanasti VT nähvas tusaselt, kui ma ta minema saatsin ja palju voodis olin, siis nüüd saan ilusti rääkida, et emme ei jõua - ega emme niisama töövõimetust ei saanud, ikka sellepärast, et emme ei jõua!
Ja nüüd ta koputabki õrnalt ja 'räägib tasa minuga'! :)
No tõesti uskumatu... :) - et ta ei unusta!

Ka Mees ei teinud teist nägugi, kui ta tuli midagi rääkima ja ma ütlesin 5 sekundi järel, et anna andeks, ma ei jaksa jälgida su juttu.



Nüüd on juba kõik kenasti, ainult vaikselt veel palun rääkida.
Ja telefon on ka veel hääletu peal.
Ja enne kui mulle kohale jõudis, et targem on koju jääda igasugustest tegemistest mõnda aega hoiduda, ostsin ma hunniku raamatuid (4+1) ja plaate (minu arvuti ju muusikat ei mängi) ja isegi mööblit - :D - peatsis oleva suure pappkarbi asemele tellisin internetist miski lauakese.

Oh, oleks võinud ka hullemini minna...
Head raamatud valisin, ma arvan...
Ja Tiibeti meditatsioonikaardid... (so see +1, raamat ta just pole, kuigi raamatupoest leidsin).

Kui tunned end halvasti, on lihtne mõelda, et sul on midagi puudu... ja siis otsid väljastpoolt asju, millega oma hõredat olemist lappida. Pole kerge märgata, et mitte (pseudo)vajaduse rahuldamine ei rahusta meid, vaid midagi ostes saab see piinav puuduse-tunne hetkeks leevendust. Hetkeks on tunne, et said, mida tahtsid või vajasid. Tegelikult tuleks lihtsalt selle puuduse-tunde kallale asuda, sest see ei kao millegi omandamisest ära vaid hoopis süvendab seda käitumist, et kui tunned end halvasti, siis OSTAD MIDAGI. Aga sellist asja pole olemas, mille ostsmise järel kõik korda saab :), nii et mõttetu on osta asju, mida otse vaja pole.

Samas - kui need juba ostetud on, ei jää üle muud, kui neist rõõmu tunda, ja seda ma ka teha kavatsen! :)

***




And I'll fall on my knees
Tell me how's the way to be
Tell me how's the way to go
Tell me why I feel so low

Danger will follow me
Everywhere I go
Angels will call on me
And take me to my home
These tired eyes just want to remain closed

I don't see clearly
Can't feel nothing
Can you hear me

And I'll fall on my knees
And danger will follow me everywhere I go
Angels will call on me and take me to my home 

LISSIE

(Loodan, et see laulu-link on hea kvaliteediga - mul endal muidugi pole võimalik kuulata :D, hea, et arvuti nii kaua lahti püsis, et sain kiirelt lingi kopeerida.