neljapäev, 29. september 2011

Üks väike rõõm las olla igas päevas...

Väike Tüdruk ei salli raamatukogu raamatuid, sest ta kardab pisikuid. Niisiis ise ta raamatukogus ei käi ja kui mina talle mõne raamatu võtan ja seda ette loen, hoiab ta end minust nii kaugele, et ma hajameelselt teda paitada ei saaks oma raamaturäpaste kätega.

Kuid mõnikord tuleb tal oma foobia alla suruda ja raamatukogust pärit raamat kätte võtta - nimelt kui on vaja lugeda kohustuslikku kirjandust. Praegu loevad nende klassi lapsed Kristiina Kassi raamatuid. Püüdsin Väikest Tüdrukut üksi raamatukokku kupatada, kuid ta ei võtnud vedu. Lõpuks tõi Issi talle raamatu "Kasper ja viis tarka kassi". Oiiii, kui 'pikkade näppudega' ta selle raamatu võttis ja kui väikese sõrmeotsalapikesega ta lehti keeras. Ta loeb käed õhus, et mitte oma riideid või nägu kogemata puutuda. Ja oma tuppa ta raamatukogu raamatuid mingil juhul ei võta - neid loeb ta elutoas.

Aga nüüd on ta kaks õhtut lugenud, jõudnud 75. leheküljele ja päris armunud sellesse raamatusse. Muudkui nurrub mulle kassilugusid ja palub seda raamatut päris endale ka. Mul on nii hea meel, et ta on jõudnud arusaamisele, et kohustuslik kirjandus ei pruugi olla mingi nuhtlus vaid hoopis midagi äärmiselt põnevat, mis ilma 'kohustuseta' oleks jäänud leidmata :-) Mina suhtusin terve kooliaja (st ma mõtlen tegelikult tavakooli 12 klassi) kohustuslikku kirjandusse suure entusiasmiga :-)))
Ta ütles ka, et leidis sealt raamatust 'minu' - üks kollase karva ja siniste silmadega leebe kassike Emili olevat täpselt minu moodi :-D - igale poole ma ka jõuan :-p


Aga informaatikatunni jaoks tuli välja mõelda miski loodusepilt, mida joonistada arvutiga. Ja ma püüdsin Väikesele Tüdrukule näidata, kust saab pintsli paksust muuta ja värve võtta, aga ise ka ei mäletanud enam midagi ja enne kui ma midagi ära näidata sain, olime mõlemad juba ära tüdinenud ja näljased :-p


Ja muusikatunni koduseks ülesandeks oli kirjutada kaanon! O_o
Tasapisi selgus, et VIST siiski vaid rütmi koputamiseks. Ja VIST ainult kolme taktiga. Üldiselt, mida enam ma täpsustusi küsisin, seda segasemaks muutus Väikese Tüdruku arusaam sellest, mida ta õieti tegema pidi (päevikus seisis, et tuleb kirjutada kaanon). Igatahes uus surematu heliteos jäi loomata ning me panime lihtsalt paar 'taad' ja 'tii-tiid' kolme kahelöögilisse takti.


***


Kuna Meest homme pole, siis mõtlesime sellenädalase filmiõhtu täna ära teha. Aga äkitselt meenus, et täna on seriaal, mida Mees vaadata tahab - "Troonide mäng"... Nii et filmi asemel vaatame siis seda :-D, ja pikendamiseks paar osa "Head Case'i" ... mis on, tõsi küll, juba minu valik... :-p


Meil köetakse nüüd, mis on super.
Ma olen juba nii harjunud 2 * 2 meetri suurune paks tekk seljas mööda korterit ringi käima :-D...

*

Pilt izismile.com'ist.

11 kommentaari:

ritsik ütles ...

no, kas troonid meeldisid sulle?

Minni ütles ...

Osta oma lapsele õhukesed puuvillased kindad, aianduse osakondades müüakse vahel üsna väikeseid numbreid. Kõige paremad oleksid veel sellised, millel on peopesa pool pisikesed kummist naksud, nendega on hea lehte keerata :) Olen näinud müügil tumesiniseid ja lumivalgeid, valged oleksid raamatu lugemiseks väga stiilsed :)

karikate emand ütles ...

Minni,
see on suurepärane idee! :-)
Ma võtaks kohe mõlemad - nii tumesinised kui valged. Valged oleksid lugemiseks ja issi arvuti näppimiseks, sinised aga koristamiseks... Natuke paneb mõtlema see, et üldiselt ei soovitata oma pereliikmete liialdatud hirmudega kaasa mängida - et see saadab neile sõnumi, et päriselt ka on oht olemas. Aga mulle tundub, et ikka hea, kui sellised kindad olemas on.

Ritsik,
üsnagi meeldis, aga mitte nii, et ise vaatama hakkaks... Oli mitu põnevat tegelast ja mulle meeldis, et rääkimiseks võeti endale aega, aga kõik need turniirid, sõjad ja kakelungid pole päris minu teema :-p Aga kes teab, võibolla vaatan paar korda veel ja satun sõltuvusse. Mees oli juba kõiki selle oopuse seni ilmunud raamatuid lugenud ja tal on teistmoodi põnev vaadata, kuidas kõike seda ekraani jaoks sätiti.

luize ütles ...

Ma arvan, et sa peaksid ikka ka raamatud läbi lugema, sest kui juba üks osa nö "vahelt" oli huvitav vaadata, siis seda enam kui raamat on taustainfoks. Pealegi, ehkki seriaal on päris hästi tehtud, on raamatus ikkagi palju rohkem infot ja seletamist. Nii et loe aga. Raamatud on küll paksud, aga lähevad kiiresti.

Ma selle pisikukartuse juures mõtlesin ka kindaid soovitada, aga just ei tea, mismoodi sellisel juhul reageerida. Sul on muidugi see teada asi juba, aga kui inimene, kes pole pisikukartja hirmudega kursis, kuidagi valesti reageerib, mis see veel kaasa võib tuua. Viimaks saab temastki Monk...

karikate emand ütles ...

Jah, täpselt. Jõuvõtteid siin kasutada ei maksa - muidu hakkab häbiga ja salaja küürima, samas tuleb ise võimalikult muretu olla...
Õnneks selliseid asju, mis lausa ületamatult vastikud oleksid tema jaoks, meil pole... Eks ta neid raamatukogu raamatuid on varem ka katsunud, kuigi alata väga vastumeelselt ja suure hädaga. Ja need vist ongi kõige suuremaks probleemiks praegu. Teine asi on issi arvuti - ta luges kusagilt, et arvuti klahvidel ja -hiirel on rohkem baktereid kui prill-laual wc's ja nüüd ta kortsutab kulmu, kui ma arvutiklahviste kätega talle pai teen vms :p... minu arvutit ta millegipärast ei karda, aga minu arvutiga ei saa mänge mängida.

Minni ütles ...

Teate mis ma arvan. Nimelt, et kui inimesel on mingi foobia, siis see ei lähe naljalt üle nagunii. Mina näiteks kardan kohutavalt ämblikke, kartsin lapsena ja kardan täna kuigi olen juba keskealine. Mitte miski ei aita, kuigi lapsena üritasime mind ümber kasvatada ja suutsin eksperimendi käigus isegu ühe pikajalgse korraks kätte võtta ja täiskasvanuna ühe pikema paastu ajal hakkasid need tegelased juba üsna normaalsed tunduma. Võeh ma ütlen, mitte miski ei aita. Kui mind väikesesse ruumi suletaks koos mitme ämblikuga, siis luban teile, et sureksin. Nii, et ma arvan, et kui kindaid ka kätte lapsele ei pane, ega ta nende "räpaste" raamatukogu raamatutega nagunii ei harju. Pigem on minu arvates kahjulik see negatiivne emotsioon ja vastikustunne, mida ta alati raamatuid lugedes tunneb, see pole üldse hea. Pigem lugegu kinnastega ja rõõmuga kui kinnasteta ja pideva vastikustundega.

karikate emand ütles ...

Ahsoo, tahtsin sellele kommentaarile ka vastata, aga hommikul ei jõudnud.

Minni, mina julgen ka kahelda selles, kas kõigil need hirmud mööda lähevad, kui harjutada. Psühholoogid väidavad, et lähevad, aga - on ju küllalt palju inimesi, kes ei saa oma foobiatest üle, sest need perioodid, mil nad püüavad oma hirmudega silmitsi seista ja end ümber kasvatada, on nii kurnavad ja piinavad ja iga viimane kui jõuraas saab otsa enne kui hirm väheneb. Ja siis on hoopis hull lugu, sest enam ei jaksa oma tavalisi asjugi teha. Mõnikord tasub oma nõrkustega leppida..., eks oleneb inimestest - mõni on väike võitleja algusest peale, mõni teine jälle pole... ma ei usu, et inimesed on ühesugused, kõigile ei saa sama valemiga läheneda. Ma mõtlen ka, et kindad kui tagavaravariant võiksid Väikesel Tüdrukul ikka olemas olla :)

luize ütles ...

Muide, minu mees kardab ka pisikuid, aga temal väljendub see peamiselt selles, et ei taha näiteks teise pereliikme nõusid korduvkasutada. No kui keegi on joonud kuskilt kruusist vett näiteks, siis tema peab selle enne ära pesema kui ise joob. Reeglina muidugi võtab uue kruusi lihtsalt.

karikate emand ütles ...

Wow, see meenutas mulle, et nii see Väikesel Tüdrukul algaski. Kui ta oli kolmene, siis küsisid lapsed lasteaias vahepeal vett - hakkas neil siis õues või toas palav - ja juuatahtjad kogunesid kobaras kraanikapi juurde, kus siis söögitädi kruusi täitis ja kõigile juua andis. Ja mingil ajal hakkas Väike Tüdruk rääkima, et osad lapsed pole nõus jooma teistega samast tassist, sest nad ütlevad, et tass on pisikutega koos. Ma ütlesin, et igal pool on natuke pisikuid, aga need ei tee küll midagi hullu ja karta pole vaja, aga juua on küll vaja. Kuid ilmselt polnud ma kuigi veenev, sest sealt see algas...

Skarabeus ütles ...

Väga tüütav kass pildil! Jagelen sellise tüütusega iga päev,ta seerib arvutiekraani ees samamoodi.

karikate emand ütles ...

Jah, kassid ei suuda leppida sellega, et nad pole tähelepanu ja imetluse sihtmärgid :)