pühapäev, 18. september 2011

Nalja ka

Ühel päeval korjas Väike Tüdruk kooliteel kastaneid. Värskelt koorest vabanenud kastanid läikisid punakaspruunilt ja lausa kutsusid pihku võtma ja silitama. Üks kastanitest aga oli suurte valgete laikudega.

Väike Tüdruk räägib asjalikult: "Need teised on hobukastanid, aga see on lehmakastan."

Mina imekspanevalt: "Oo!, vau!, kas tõesti?"

Väike Tüdruk vaatab mulle otsa, pööritab silmi, vangutab pead ja ütleb: "Muidugi mitte! Nalja tegin!"

Noh, hetk hiljem sain ma ise ka aru, et mõistagi pidi see nali olema, aga ta nii rahuliku häälega rääkis, et ma korraks jäin uskuma :D

*

Järgmisel päeval rääkis ta lastele koolis Juku-anekdoote.

Üks neist oli selline...

Juku: "Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

Õpetaja: "Ei tohi."

Juku: "No sel juhul - mul on kodune töö tegemata!"

Lastele nali meeldis ja üks tüdruk pakkus, et nad võiksid sellist nalja ka oma õpetajale teha. Läksid siis õpetaja juurde ja küsisid:

"Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

"Mõnikord tohib, mõnikord mitte," vastas õpetaja, jättes lapsed pika ninaga :D

*

Vanast vihikust leidsin naljaka stseeni minevikust. Väike Tüdruk oli siis 2 aasta ja 8 kuune.

Meile tuli külla minu tädi ja tõi Väikesele Tüdrukule üllatusmuna. Mina neid talle siis veel ostnud polnud ja muna üle andes selgitasin: "See on üllatusmuna. Tädi V. tõi selle sulle."

Harutame selle paberist lahti, teeme munad lahti ja saame mänguasja kätte. Väike Tüdruk silmitseb seda mõnda aega arupidavalt ja teatab siis:
"Mina olen nii üllatunud!"


*

Minevikust veel.

Mehele pisteti ükspäev ilus libe tõrvaseep pihku ja eks ta tõi selle koju.

No küll see lõhnas vängelt, suitsuselt, saunaselt...
Leian, et see lõhn on pisut 'pikantne' ja minu meelest sobibki see eelkõige meesteseebiks, aga olen seda dushi all siiski ka ise kasutanud ja see toob hästi eredalt meelde mu vanaema kunagise kodu juurde kuulunud lisahoone - pesuköögi.
Tollal elas vanaema suures esimese vabariigi aegses häärberis, mis kunagi oli mõeldud ühele perele, minu ( - samuti minu ema -) lapsepõlves aga elas seal 3 peret. Kuna suures majas tekkis nii palju pesu, et seda kausis ära ei pese, siis oligi pesupesemiseks ehitatud eraldi maja, kohe kaevu lähedusse - õieti asus kaev maja ja pesuköögi vahel nurgas. Seal oli suur pliit, millele oli kohe otsa ehitatud tohutu veepaak. Seda hoonet sai põhimõtteliselt ka pesuruumina kasutada, aga leiliruumi seal polnud. Ja ka seal oli selline puhas aga suitsune lõhn nagu tõrvaseebil - eriti kui ruum oli soojaks köetud.

Eile käisime jälle Auras ja ma käisin ka laval. Olin lausa pettunud, et sealses saunaruumis sellist lõhna polnud. Siis hakkasin mõtlema, et küllap on tegemist elektrisaunaga... - võõras värk minu jaoks :)
Isa saun on hoopis veel suitsusema lõhnaga ja ega ma väga palju muid saunu külastanud polegi, mulle pole see eriti meeldinud, sest pea kipub valutama hakkama...

Kas keegi veel on elanud pesuköögiga majas?

6 kommentaari:

ematehnik ütles ...

vanaemal oli pesuköök, kuigi maja polnud mingi häärber, tavaline laut-rehealune-eluosa pikkhoone oli.
aga kaev, pumbakaev, see oli lausa pesuköögis sees. keset ruumi kasvas otse põrandast välja. küllap see mugav oli, eriti talvel.
pesuköögis oli alati jahe ja hämar, seal oli ka mitmeid asju, aga meelde on mul jäänud just seep. pesuseep, kodus tehtud, sellised poole telliskivi suurused karedad pruunikad tükid. seebil oli mingi seos seaga, küllap vist rasv... seepi tundus palju, lapsena uskusin, et terve suur siga on üleni seebiks tehtud.

Manjana ütles ...

Tallinnas on vist kõigil eestiaegsetel puust kortermajadel pesuköögid. Aga ma pole näinud, et neid pesuköökidena kasutatakse.

karikate emand ütles ...

Ahhaa, siis teavad ilmselt päris paljud, misasi see pesuköök selline on.

Minu vanaemal näiteks dushiruumi polnud, pesemas käidi linnasaunas. Suvel pesi vanaema pesu aias - pani hommikul vee tumedatesse kaussidesse, päikese kätte soojenema ja siis pärastlõunal pesi. Ta leotas klaaspurkides ka rohelist seepi. Aga talvel pesti ikka pesuköögis.

Ematehnik, VÄGA huvitav oli lugeda, tänan! :)
Mäletan ka eriliselt seda vahet, mis oli kütmata - rõskel ja pimedal, ning köetud - suitsu ja seebi järgi lõhnaval pesuköögil.
Magic! :-)

Anonüümne ütles ...

Minu lapsepõlve majas oli ka pesuköök. Ehitatud nii umbes 1900. Mäletan seda suurt katelt, millele tehti tuli alla, et sooja vett saada, pesemine ise käis pesumasinas Riga. Aga vahel ema keetis pesu sellessamas katlas tule kohal. Oh, see võttis ikka terve päeva ja palju vaeva, pesupäev oli suur ettevõtmine.
Ja siis meeldis mulle kuivanud linu emaga koos kokku panna, nii et tuli kloppida ja siis otstest sikutada. eriti tore oli lina all pikali olla, kui klopiti..
Vahel aitas hoidjatädi triikida. Linaste linade jaoks oli tal eestiaegne puust kurikas ja vaal. Tänapäeval ei tea vist keegi, misasi on vaalimine...Elu on ikka nii palju kergemaks läinud, eks ole.
T.

karikate emand ütles ...

Tänan muljetamast, T. :-)

Meenub mullegi, et kui oli pesu keeta vaja, tehti seda otse tule kohal katlas. Pesu liigutati ja tõsteti omapäraste suurte puust 'näpitsatega', ma arvan, et neil oli ka mingi oma nimi, mida mina ei tea. Ka vaalimise sõna olen mitmelt poolt lugenud, kuid mida see tähendab, ei tea...
Jah, tollane pesupesemine erineb automaatpesumasinaga pesemisest ikka nagu öö ja päev. Vanasti tähendas 'pesupäev' ikka tõesti tervet päeva pesudega müttamist.

soodomakomorra ütles ...

vanasti oli päevi rohkem kah:)