Prohmakas

Ükskord võtsin ma raamatukogust teose, mis pidi rääkima euroopaliku kasvatuse saanud tüdrukust väga religioosses islami-riigis, vist Iraanis. Nende peres ja tutvusringkonnas tarvitati alkoholi ja tantsiti, mehed-naised suhtlesid omavahel täitsa vabalt, esines abieluvälist seksi jms. Tõin raamatu koju, tegin lahti ja avastasin, et tegemist on koomiksiga :D Pärast esimest vapustust ja raamatu viimist 'tagastamisele kuuluvate raamatute' riiulisse, võtsin selle siiski taas uuest kätte ja avastasin, et tegelikult lugu on ikka autobiograafiline ja kõik mis lubatud - lihtsalt vorm oli väga ootamatu (ja minu jaoks pidurdav).

Viimati võtsin kogust Clarissa Pinkola Estes'i "Naised, kes jooksevad huntidega", arvates et tegemist on ilukirjandusega :P Nii kuulus raamat, olen mõelnud seda lugeda aastaid, aga seda pole taibanud, et ilukirjandus see küll pole. Jälle paras šokk, kui teen raamatu lahti ja juba sissejuhatuses algab tohutult intensiivne feministlik lausetelasu. Mees imestab, et kuidas ma niimoodi raamatuid koju tassin, et sisse ei vaata... Mina ka ei tea...

See on üks väheseid raamatuid, millel ma sissejuhatust ka läbi ei jaksanud lugeda - ma olin selle raamatu agressiivsusest juba nelja lehekülje järel täiesti oimetu. Ma loeks selle raamatu meelsasti tema kuulsuse pärast läbi, ja ka juba põhimõtte pärast – ma olen igasugust jama lugenud lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta: keegi on ju need kirjutanud sellepärast, et ta tahab inimestele midagi öelda – aga mind hirmutab sissejuhatuse juures see, et lehekülgede kaupa räägitakse ühtjasama, kasinat juttu, lihtsalt poeetiliselt sõnavara vahetades ning raamatul on üle 600 lehekülje! Sissejuhatuses käib jutt lõikude kaupa lihtsalt sellest, kui vaimustavad ja metsikud meie, naised, tegelikult ikka oleme. Ammu tahaks juba öelda, et nujah, oleme siis oleme, rahune nüüd, palun, maha.

Tundub, et tagapool läheb rahulikumaks... Aga ma oletan, et need legendid ja müüdid, mille abil Estes naise olemuse ja seisundi vastuolusid selgitab, jäävad mulle võõraks. Ma ei tunne, et ma elaksin temaga samal planeedil ja oleksin samast liigist.

Sissejuhatuse 1. leheküljelt:

* Polegi nii raske aru saada, mispärast ei põlislaant ega vana naisterahvast enam kuigi tähtsaks ei peeta. Arvatakse, et mis sügavat salapära seal ikka olla võib. Pole sugugi juhuslik kokkusattumus, et hundid, koiotid, karud ja ürgsed naised samale pulgale asetatakse. Neile kõigile on ühine instinktiivse arhetüübi olemasolu. Ja säärase arhetüübi kandjatena omistatakse neile ekslikult loomupärast pahasoovlikkust ning sünnipärast hädaohtlikkust ja aplust.

Appike!?! Kes selliseid omadusi nagu viimases lauses on, küll vanadele naistele omistab?
Ja ürglaaned vaimustavad inimesi vabalt, enamikku neist.
Ja vanad inimesed on elust tõesti kõrvale jäetud, sest nad ei jaksa teeneid pakkuda ja nad pole suur tarbijagrupp (ehk neist ei tule suurt tulu); naised pole aga üldse hullemas olukorras kui mehed, pigem vastupidi, sest vanad naised suhtlevad rohkem ja hoiavad vähem omaette kui vanad mehed.

Sissejuhatuse 2. lehekülg:

* Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naised on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.

Mõlema peale on ajujahti peetud, mõlemat on kimbutatud, mõlemale on ülekohtuselt süüks pandud aplust ja kõveraid radu pidi käimist, täielikku agressiivsust ja seda, et kõik loomujooned on neil lahjemat laadi kui nende mahategijatel. Naised ja hundid on olnud märklauaks neile, kes tahaksid ürgmetsadest platsi puhtaks teha ja taltsutada seda, mis hingeelus on veel looduslikku ja ürgset - sealt tuleks nende arvates kõik vaistlik nii põhjalikult välja juurida, et sellest jälgegi järele ei jääks.

See hundi ja naise sidumine näib mulle küll tohutult meelevaldsena. Ma tunnen paljusid naisi, kes hunti ei meenuta ja on sealjuures väga toredad. Ah, õigus: need pole ju mingid õiged naised, Estese järgi. Mind huvitaks väga, millist looma meenutab tema arvates mees. Või esindab mees puhtalt kunstlikku, tsiviliseeritut, kartlikku, ülbet? Ehk räägib Estes sellest siin kusagil raamatus, kuid oh jah, ma ei hakka otsima.
Ja keegi ei soovi naise vaistusid maha suruda - mis jutt see selline ometi on? Ehk 'truuduse-murdmise-vaistust' käib jutt? On vist selge, mis VAISTLIK hirm omakorda meeste 'kontides' pesitseb: nad ei taha oma ressursse kulutada võõraste geenide üleskasvatamiseks. See on meestes ürgne ja mõistetav hirm. Kas meestes ei tohiks ürgseid tundeid lubada? Selles mõttes on loomulik, et mees umbusaldab naist, kes võtab kõik, mis tahab ja ei piira ennast "tsivilisatsiooni" ootusega truudusele.

Kolmandal leheküljel on autor end kuumaks rääkinud ja mulle tundub, kuidas ta minu ees kisendab: "Ma olen metsik! Ma olen ilus! Ma olen vaba!"
Mina mõtlen: "Mine ja ole, kes keelab? Ja mis mul sellest?"

3. - 4. lehekülg:

* Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. Siiski - hea peremees poleks oma omandit sedasi sööti jätnud... /.../

Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama. Enda ehtimine oli kahtlane ettevõtmine. Rõõmsaks jumestatud ihu või ilus rõivas suurendasid hädaohtu,et keegi võib sulle kallale kippuda ja sugulist vägivalda tarvitada.

Naised ei tohtinud tantsida ja rõõmsad olla? Kelle naised? Minu mees on rõõmus, kui ma koristades laulan ja kõndides tantsin. Kesse tahab tusast naist, kes ei vaimustu millestki? Pole kunagi kohanud sellist meest.
Sellega ma olen nõus, et mehed võtavad liialt enda pihta käivana seda, kui naine end üles lööb. Kuid eks neil ole selleks alust - naised teavad, et mehed armastavad silmadega ja kasutavad seda kenasti ära. Nüüd on olukord, kus naised nõuavad kontrolli selle üle, KES neid nähes meeletuks muutub, kas välja valitud mees või mõni teine. Ülejäänud mehed peavad siis HUNTI ENDAS maha suruma ja oma vaistusid eitama... Imetrikid-imenipid...

Mõtteid tulvas seda raamatut lugedes pähe tohutult...
Kuidas paljudes kohtades võiks sõna '(ürg)naine' vabalt asendada sõnaga '(ürg)mees', sest tegelikult käib jutt üldinimlikest asjadest.
Kuidas see, mida naine otsib "kodust lahkudes ja tagasi koju pöördudes" pole mitte ürgsus ja huntlus, nagu väidab Estes, vaid tema enda eriline olemus ja omapära, mis huvitab iga inimest, nii meest kui naist, kellel on huvi iseenda sisima olemusega kooskõlas elada.
Hämmastas pikk nimekiri asjadest, mida kõike tõeline ürgnaine ei karda - näiteks kätte maksta.

Uhh, ainult mõne lehekülje peale oleks nii palju rääkida... juba ka selles mõttes on hea, et ma seda raamatut lugema siiski ei hakka, muidu tulevad kommentaarid sama kopsakad kui raamat ise :P

Üldiselt ütleks, et kõik hea, mis siin (sissejuhatuses) normaalsele, oma ürgsusega kontaktis olevale naisele omistatakse, on põhimõtteliselt omane lihtsalt ennast tundvale, elurõõmsale ja elujõulisele inimesele, sh meestele. Kes ei tahaks selline olla? Kuid inimesed pole lõputult targad ja tugevad - rumala ja nõrga inimese 'vaistlik isekus' on aga ohtlik ja pole midagi imestada, kui kõrvalseisjad teda ohjeldada püüavad. Meie elu, saatus ja õnn on ju meie lähedastega seotud.

Aga jah, ütleme nii, et see jutt ei käi raamatu kohta, vaid ainult sissejuhatuse kohta.