kolmapäev, 9. veebruar 2011
ANU SAMARÜÜTEL-LONG "Minu London"
Eesti moekunstnik Anu Samarüütel-Long käis end Londonis täiendamas ja moedisaini alal magistrikraadi omandamas. Sedapuhku elas ta pikemalt Londonis, nii et tekkisid oma lemmiktänavad, lemmikhooned, lemmiktoidud, söögikohad jms. Suuremalt osalt neist käibki jutt ja ma usun, et eriti tore on seda raamatut lugeda neil, kes ise Londonis elanud.
Kõige eredama mulje jättis mulle autori psühhoterroristist juhendaja, kes valjult ja laialt ütles ja tegi, mis aga pähe tuli. Kui ta poleks olnud geenius, ütleksime sellise kohta, kes teisi inimesi ja häid kombeid arvestada ei oska, 'mats'... aga kuna tegemist ON geeniusega, siis mahendame nimetuse 'ekstsentrikuks'. Tema jõhkravõitu kriitika peale puhkesid õpilased küll nutma, küll minestasid. Ühele kreeka poisile seletas Louise, et on poisi pärast tõsiselt mures, sest pole midagi nii inetut kui tema kampsunid tükil ajal näinud.
* Louise'i enimkasutatavad sõnad õpilaste tööde hindamisel on "okse", "õudus", "traagiline" ja kohutav. Ta võib lapata läbi hunniku kavandeid ja kõik, mis temalt kuuled, on: "See on okse... see on okse... see on okse..."
Mulle jõhkrus ei meeldi, isegi siis kui see geeniuselt tuleb... Autor aga kannatas sellise käitumise välja, mõnikord poetas küll pisaraid, teinekord aga leidis kogu selle asja naljaka olevat. Õpetaja Louise ei kõhelnud kunagi oma nina teiste inimest poekotti või suhu torkamast, kui tal mingi asja suhtes huvi tekkis...- selline 'teen-mis-tahan-saage-sellest-üle-tüüpi' tädi... Kindlasti võis tema jälgimine teinekord väga naljakas olla, kui ta parajasti su enda vaimuponnistuste kohal "okse-okse!" ei karju. Autor ütleb, et tema töötab heade sõnade peale paremini, - mina ka! - aga paljusid inimesi tõesti selline materdamine inspireerib, nad tahavad tõestada, et on ikka midagi väärt...
Väga tore on kuulda autori selgitust selle kohta, kust tuleb pubikultuur, mina ei teadnud... Anu räägib, et vanasti kodudes telekaid polnud ja kodud olid külmad - siis koguneti pärast tööd ja kiiret kodust õhtusööki pubidesse, kus olid kõik sõbrad ja tuli kaminas. See oli neile nagu ühine elutuba. Sõna pub on lühend public house,st - avalik maja. Tänapäeval tulevad kontori-inimesed reedeti üheskoos baari ja kordamööda tehakse kõigile välja. Kui tullakse kümnekesi, teeb 10 inimest välja ja see tähendab kümmet jooki õhtu jooksul. Autor märgib, et reedeti olevat kesklinn täis purjus ja kõikjale urineerivaid mehi. Hmnjaa... Samas olevat britid sõbralikud - kui pubisse astub inimene, kes ilmselt kedagi ei tunne, haaratakse ta sõbralikult vestlusesse. See on küll kena! :)
Veel oli huvitav teada saada, et inglise hommikueine juurde kuuluvad ka praetud seened; jälle - tõesti ei teadnudki!
Et inimesed seal ei karda justkui nii palju külma kui meie: suplevad 14-15 kraadises vees ja lapsed lasevad talvelgi sallita ja paljaste säärtega ringi. Vägev! :)
Ja et nõudepesu käib väga laisalt - nõud pannakse vahendiga likku ja sellesama vee seest pannakse nad kuivama. Mõelda vaid! Ja minu ema pole nõus nõudepesuvahendit kasutama, kuna usub, et ta ei suuda seda taldriku küljest maha pesta ja mürgitab end sellega kogemata ära...
Endast rääkides on autor üsna tagasihoidlik, isegi vabandav - sellest on kahju, samas on see armas :) Aga tore on lugeda teiste seiklustest - ja kõige põnevamad olid minu jaoks ikka teel kohatud inimesed.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
väga lahe, et sa nii palju raamatuid loed, tekib kohe tunne, et isegi olen nüüd natukene tuttavama raamatutega :D vb õnnestus miskit jälle läbi lugeda.
Aga see laste riietamine on minu arust õõvastav. Ja minu jaoks oli seal käies üllatav see, et noh Londonis endas eriti lapsi ei näe või ma lihtsalt ei kohanud ning need, keda nägid olid tõesti nagu hilpharkad aga vanemad ise ilusasti riides :S Sama oli Münchenis, seal kohtas lapsi ikka rohkem ning kui meie külmetasime, lastel mütsid peas-kindad käes, siis seal lapsed lahtiste hõlmadega,kinnasteta, mingid kahtalsed mütsid peas, ninad tatised, käed punased. Kahju suisa oli.
Tjaa... Ise ma pole käinud, pole näinud :) Huvitav, miks see nii on?
London tundub ka selline linn, kus peaks pikemalt kohal olema, et selle paiga vibe'i tabada. Ja millegipärast ei kutsu ka... see tundub 'eriliste inimeste' linn aga mina olen selline - tavaline :)
Samas Iirimaal tahaks küll kuu aega mingis (rõskes ja tuult läbi laskvas - sest muusuguseid seal ju polevat :D) mereäärsetel kaljudel kükitavas majakeses elada. Tahaks oma silmaga näha, kuidas Kuu vee kallal oma tööd teeb. Mina polegi näinud, kuidas vesi tõusu ajal kalda poole tormab ja mõõna ajal eemale vajub - nii põnev oleks näha!
Mis sedasorti nõudepesusse puutub, siis käivad asjad samamoodi ka Saksamaal---pidavat vähem vett kuluma, et selle eest maksta...
Postita kommentaar