Nepaal on ikka rohkem ’minu maa’ kui London, hehe, kuigi mõlemas olen sama vähe käinud. Lihtsalt India, Tiibeti ja Nepaali kohta on nii palju loetud, et äärmiselt tuttav tuli kõik ette.
Näiteks, et teed või teenet paludes pead arvestama, et Nemad Seal peavad abist keeldumist ebaviisakaks, samuti sinu eksitusele osutamist, nii et igal juhul sind juhatatakse või viiakse kusagile, aga kas see on ka see koht, kuhu sa minna tahtsid, on hoopis kõrvaline teema.
Ja bussid ning spetsialistid ei pea lubatud kellaaegu millekski, aga kõik on rõõmsad, sest viivitused annavad rohkesti võimalusi suhelda – mis ongi seal kõige tähtsam.
(Ma mõtlen, et mina reisiks sealkandis küll vaid eurooplasest autojuhiga, kes on suurepärane kaardilugeja ja GPSi kasutaja :P)
Ja et kui sa oled valge naine, siis järelikult on abieluväline seks sulle lubatud, mis loomulikult võrdub sellega, et sa tahadki iga tillukese ja räpase mehikesega vahekorda astuda.
Ja et kohalikud naised on oma meeste jaoks töö-loomad, kel pole mõistust, küll aga jõudu teha ära kõik raskemad kodu- ja põllutööd, kanda ära endast suuremad koormad jne. Autor kirjeldab, kuidas ta pakkus bussis istet ’väga rasedale’ naisele, kel oli veel tita süles, aga enne kui naine liigutadagi jõudis, vupsas vabale kohale üks mees. Ja see polnud sugugi ebaviisakas.
Ja et kui sa oled valge inimene, siis sa oled Nende silmis miljonär, kes ei märkagi vahet oma rahakotis, kui oled kellelegi majapüstitamise raha andnud, nii et sa võiksid seda teha – tegelikult oleks lausa imelik, kui sa seda ei teeks :D
Mis viimasesse omapärasse puutub, siis üks asi hämmastab mind. Nii paljud räägivad asiaatide-lõunamaalaste sõbralikust naeratusest ja lahkusest – tuleb uskuda. Samas on tavaline, et sõbralik naeratus ja sõbrad-olemise jutt läheb sujuvalt üle raha ja seksi küsimisele. See tundub kohutavalt nahaalne ja ärakasutav, kuid vast on tõesti nii, et nad millegipärast usuvad, et sa tahadki anda, tarvitseb vaid küsida. Meil aga on selline arusaam, et kui sa midagi annad, siis kas tõesti abi vajajale, või siis armastatutele, või siis teene vastu.
Aga oma väikest elukest elades tundusid inimesed mõnusalt leplikud, optimistlikud ja uudishimulikud...
Oijah, aga sündmustik, sündmustik... :)
Nonii.
Autor on noor naine, kes on varemgi sealkandis kolanud... Kas Indias või Tais või... mina enam ei mäleta. Aga nüüd tahab ta eksootika ühitada heategevusega ja otsib kohta, kus ta saab. Pakutakse vabatahtlikutööd Nepaali lastekodus ja sinna ta sõidabki, jättes maha hapuks kiskunud suhte või lahkumineku – et end ja Oma Rõõmu taas leida. Nepaalis aga tutvub ta ühe teise lastekodupidajaga, kes ka abi vajab, ja läheb hoopis sinna lastekodusse tööle.
Sellel uuel lastekodul oli huvitav lugu. Nimelt märkas heast perekonnast pärit noormees Bikash, et ühe kohaliku lastekodu lapsed on näljas, haiged ja paljad, samal ajal kui lastekodu juhataja abirahadega endale maja ehitas. Bikash hakkas otsima võimalust neid lapsi aidata ja tutvus Nepaalis tütre surma järel südamevalu leevendava austraallannaga (või oli ta Kanadast?), kes lubas korraldada materiaalse abi. Kui abi ’materialiseerus’, siis ostis (üüris?) Bikash ühe majakese ja VARASTAS LAPSED ÄRA! Tõi nad oma majja, parematesse tingimustesse, kusjuures kaasa tuli ka noor naine nimega Nanda, kes neid seal kasvatas. Kui Kaia-Kaire Megi lastekodusse saabus, olid lapsed seal elanud juba aasta aega, kuid nad olid ikka veel hirmus kõhnad ja kartlikud. Lapsi oli 19.
Autor kirjutab Megi lastekodus töötatud esimesest kolmest aastast, kuid pärast raamatu kirjutamist kavatses ta sinna tagasi minna. Vahetevahel käis ta paar korda ka kodus, kuid see eluosa on raamatust välja jäetud – ja tore on! Me tahme ju Nepaalist lugeda!
Päevakesed Megi lastekodus nägid välja nii:
Kell 7 hommikul hommikusöök: suhkruga tee.
Siis igasugused sebimised, autor ise asus kohe 'lõunasööki' valmistama, mida söödi kella 9 paiku, ja mis koosnes riisist ja läätselurrist, mõnikord oli lusikatäis köögivilju karrikastmes ka lisaks. Algul tegi süüa teine tegelane, aga kui see jalga lasi, asus autor ise köögitoimkonda ja mitmekesistas veidi menüüd – näiteks muretses ta hommikutee peale piima ja ostis kord nädalas puuvilju, mis olid sealkandis väga kallid, rikaste toit. Söögi järel otsiti suure madinaga omi riideid ja raamatuid, ning lapsed läksid kooli. Keegi saatis neid alati, ja koolis käisid lapsed vanuses 3 – 15 (või 14?). Siis pesti pesu ja koristati. Õhtusöök oli kella kaheksa paiku. Kui kõht vahepeal tühjaks läks (KUI LÄKS??? - oh aeg!) võis teed juua.
Lapsed magasid kolmekesi ühes voodis ja see on sealkandis tavaline. Näiteks ühes India dokus istus pere põrandal ja sõi, ja siis magas ema oma lastega sealsamas põrandal, vaibakesel, silgud ritta, üks-kaks-kolm(-neli-viis).
Lastekodupidaja Bikash...
* Ma ei suuda iial aru saada, kuidas Bikash saab olla nii võrdväärne vestluspartner, kuigi me oleme pärit nõnda erinevatest kultuuridest. Kõik see, mida mina olen tarkadest psühholoogiateostest või vaimsetest raamatutest lugenud, on temal lihtsalt teada. Intuitiivselt tajub ta paljusid asju selgemini kui mina ja sageli paneb ta mind maailma asjade, kaasa arvatud poliitika ja majanduse üle järele mõtlema, neid uues valguses vaatama.
Jaa... On selliseid inimesi!...
Lapsukesed kasvasid autorile tasapisi südame külge, nii et ta hakkas neid ’omanikuuhkusega' silmitsema :) Kui Austraalia tädid tulid vaatama, kuidas nende rahadega ülalpeetav lastekodu toime tuleb, siis põrnitsesid lastekodu töötajad neid kulm kortsus, et kah mul (hea)tegijad – tulgu, elagu ja töötagu ise siin, nendes tingimustes. See oli kuidagi veider... Mõtlen, et kui mina rahastaks mingit heategevuslikku värki, siis ma ju hooliksin sellest asjast ja tahaksin näha, kuidas see toimib. Aga tõesti oleks paha oma nägu näidata, kui värki vedavatele inimestele tundub, et tulen tänu ja kiitust noolima. Siis ei tahaks oma nägu seal näidata – samas sellega ma jällegi näitaksin ükskõiksust, mida pole! Väga raske olukord, ebamugavustunne garanteeritud. Parem kodus istuda ja oma nina mitte millessegi toppida...
Kord viis Kaia-Kaire lapsed kinno. Kui nad kinost välja said, oli juba pime ja ootamatult oli alanud vihmaperiood. Tänavavalgustust polnud, vihma kallas, ’ehmunud bussid’ olid liiklemise lõpetanud. Koju oli minna 3 kilomeetrit.
* Orienteerumine pimedas ja paduvihmaga, sopases ja mudast libedaks muutunud teel, mis on magavaid koeri täis, osutub väljakutseks, mis teeks ilmselt au ka ERNA retkele. See on ebameeldiv tunne, kui oled kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel, samas on külm ja märg ja libe ja natuke õudnegi. Hinge poeb hirm, et tervena lihtsalt pole võimalik koju jõuda.
Lapsed, kes on vahel küll nii hädised ja õrnad, ilmutavad sellistes olukordades aga ehtnepaalilikku ellujäämisoskust. Enamik jõuavad koduni enne mind ja Bikashi.
Jah, kui häda käes, võivad lapsed ilmutada hämmastavat läbinägelikkust ja vaprust. See juhtub siis, kui nad taipavad, et täiskasvanutele ei saa toetuda. Võimas on taibata, kui nutikas seni titakesena tundunud laps tegelikult võib olla, kuid minul on alati kuidagi kurb, et last kaitsta ei saanud selle olukorra eest, kus ta oma arukust ilmutas. Umbes nädal aega tagasi nägin pildireportaaži 6-aastasest hiina poisist, kes elas tänaval, kusjuures üksi, mitte kambas, sest teised kodutud kartsid tema HIVi. Ise korjas puud ja keetis oma tee ja... hoolitses enda eest algusest lõpuni, olles isegi kerjuste seast välja heidetud. Vanemad olid tal juba AIDSi surnud. Hämmastav on teada, et laps seda suudab, kuid parem oleks, kui ta ei peaks.
Nepaallased armastavad suhelda ja ka lihtsalt juures kõõluda, kui sa oma asju ajad või töid teed – päris kõhe mu meelest. Mul oleks kohe tunne, et ma pean juurde tulnud inimesele tähelepanu pöörama... aga ma ju ei taha sugugi, tahan oma pesu pesta hoopis, või kellegi teisega vestelda. Ei kujuta ettegi, kuidas ma sealset lapselikku uudishimu ’omal nahal’ välja kannataks...
* Meie jutuajamisi ilmestab naabermaja vanaisa, kes ronib katusele vaatama, mis teoksil, ja üritab igal võimalikul juhul nepaali keeles meie jutuajamisele sisse sõita. Lõpuks piirdub ta vaid küpsiste näppamise, kaasa noogutamise ja aeg-ajalt meie sosistamist segavate naerupahvakutega, kuigi ei saa meie jutust sõnagi aru.
Brrrrr!
Äärmiselt huvitav on lugeda selle maailmakandi reisijutte, kuid ise ma sinna küll sõita ei julgeks. Mul on raske uskuda, et ma suudaksin taluma õppida inimeste pealetükkivust, samuti seda, et sulle antakse mitte tõene vastus vaid selline, mis arvatakse sulle meeldivat.
Ulljumaja! :P
Aga vaprad on need, kes kogu seda tohuvabohu trotsivad, ja nende päralt on kaunis Nepaal :P
Mina lepin rõõmsasti raamatutega teiste kogemustest... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar