Üks naljakas ja kergelt loetav raamat.39-aastane Annie taipab äkitselt, et on 15 aastat veetnud mehega, kes teda mitte millegagi ei kütkesta. Tema 'peika' Duncan tegeleb põhiliselt eraklusse tõmbunud muusiku Tucker Crowe fännamisega ja temast artiklite kirjutamisega. Kui ootamatult ilmub Tuckeri demoplaat vanade lugudega, kirjutab Duncan sellest ülistava arvustuse. Annie on Duncani kõrval samuti Tucker Crowe muusikat tundma ja armastama õppinud ning ta mõistab, et originaalplaat oli parem kui demoversioon, ning selle äratundmise valguses mõistab ta, et see üksainukene asi, mida Duncan tema arust hästi jagas, langeb ka ära.
Annie oli lapsi tahtnud, aga mitte sellise lödi mehega nagu Duncan, ja nüüd on Annie tige, nagu oleks Duncan tema noorusaastad ära raisanud. Annie ütleb, et ajahulk, mis neil Duncaniga ainult enese päralt on, hakkab talle tunduma dekadentlik... - seda ma mõistan.
* /.../ ja vahel oleks Anniele ära kulunud veidi sellest energiast ja optimismist ja elurõõmust, mida võis leida igas lapses, ükskõik kui mossis ja haavatud moega ta ka polnud.
Jaa :), see on isegi naljakas... Mõnikord juhtub, et ma heidutan Väikest Tüdrukut sellega, et tema turtsub ja mossitab, aga mina jälgin teda vaikselt naeratades ja ütlen lõpuks: "Sa oled nii armas...!" või "Sa oled nii ilusake...!" :D
Samal ajal satub Duncan kolleegiga voodisse ja tunnistab selle Anniele üles. Duncan arvab, et kuna Annie ja tema vahel kunagi kirge olnud pole, tuleb sellest lihtsalt mõningane pahandus, kuid Annie haarab võimalusest kinni ja teatab Duncanile, et otse loomulikult peab too nüüd välja kolima. Duncan on ähmi täis - ta ei taha oma elavaloomulise ja teatraalse kolleegi poole kolida, aga kuna Annie järele ei anna, siis peab ta seda siiski tegema.
Samal ajal kirjutab Annie ise Crowe'i uue plaadi kohta internetiarvustuse ning üllatuslikult võtab temaga seepeale ühendust Tucker Crowe, kes ütleb, et pole seal 'hullude fännide leheküljel' enda kohta veel midagi nii tõepärast lugenud. Annie hakkab Duncani iidoliga tasapisi, salamisi suhtlema, kuigi ka see mees on mannetu sell oma nelja naise ja viie lapsega, kellest ta tunneb vaid ühte. Lõpuks teeb Annie veel Crowega ilma viimase teadmata lapse, mis on juba hoopis masendav ja enam üldsegi mitte naljakas...
Crowe endast:
* Kunstnikutemperamendist on iseäranis vähe tolku siis, kui see ongi ainult ilma lõpp-produktita temperament. /.../ Hakkan juba järeldama, et mul on vaja naist, kes imetleb mehes saamatust ja loidust; minu silmis pole vahet, on see naine mõne Wall Streeti panga juhtu või hoopis grafitikunstnik.
Hmnjaa, väga ahvatlev tõepoolest :P
* Muidugi oli ta /Crowe/ harjunud mõttega, et lähiajal pole uut plaati või isegi uut laulu tulemas, aga ta polnud suutnud võtta kirjutamisvõimetust millegi muuna kui ajutise seisundina, ja see tähendas, et tal oli kogu aeg pidetu tunne, just nagu oleks ta lennujaama ooteruumis ja ootaks lennukit. Vanasti, kui ta veel palju lendas, polnud ta enne lennuki õhkutõusu kunagi raamatusse süveneda suutnud, nii et ta oli pardalemineku-eelse aja veetnud ajakirju lehitsedes ja kingapoodides tuhlates; ja viimased paar aastakümmet olidki tundunud täpselt sellena; üheainsa pika ajakirjasirvimisena.
Mul olid teismeaastad sellised... Kogu aeg nagu ootasin midagi... et millal see ELU siis juba ükskord peale hakkab sest see praegune ei saa olla SEE, ei saa olla, et see ongi elu. (Ja selles asjas oli mul õnneks õigus, puhh!).
Annie psühhoanalüütiku juures:
* Malcolm jäi vaikseks. Annie teadis, et analüütikud peavad seda tehnikat kasutama: kui nad piisavalt kaua ootavad, siis röögatab analüüsialune inimene viimaks: "Ma magasin oma isaga!" ja kõik saavad koju minna.
:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar