MANOHAR MALGONKAR "India vürstid"

Raamat on välja antud Torontos aastal 1967, tõlkinud on selle keegi H. Ingelman ja see on üks veidramaid tõlkeid, mida ma iial lugenud olen. Esiteks on siin ohtralt kummalisi sõnavorme nagu ’sõpruma’ (sõbrunema), ’pistol’, ’avakäeliselt’ (heldelt) ja ’määdatusuur’. Teiseks on lauseehitus ja sõnavalik üpris kummalised. Näiteks:

* Mina tulin koolis hästi hakkama.

* Me olime härrasmehed esimeseks, vürstid teiseks, nii meile õpetati. „Härrasmees kannab oma kombeid alati endaga kaasas,“ juhendaja rääkis meile. „Ja pidage meeles, ta ei kanna midagi muud – välja arvatud ehk jalutuskeppi.“ Ja ta muigas oma naljale.

* Kogu aeg me olime elanud röövimisest ja kõiges paganlikkuses, inimohvrid kaasa arvatud. Alles kui hädasolevad Maratha aadlikud palkasid meie varaseima teada oleva esivanema, esimese Hirodži, välja tõrjuma neid rüüstavaid mughale, meist said sõdurid – palgasõdurid, mu isa oleks määritlenud.

Kuid on aru saada, et tõlkija pole tönts – tal on hea sõnavara ja teksti meeleolu tunnetus. Tont seda teab, kuidas see lauseehitus nii upakil on. Mehele pakuks see raamat kindlasti huvi, kuid kahjuks on ta täielik ’keelepede’, nii et ma ei soovita talle seda raamatut, läheb teine veel marru.

Raamatus on kaks liini: perekonna lugu ja vürstiriigi hääbumise lugu. Jutustajaks on vürstipoeg, kelle elu alguses (kusagil 1920. aastal) oli tema isa vana vürstiriigi maharadža ja tema oli vürstiriigi pärija. Kuid pärast Teist maailmasõda hakkas India demokraatia poole liikuma ja tasapisi võeti vürstidelt võim ära ning riigimaa ja vürstliku perekonna (mitte alati just kõige ausamal moel kokku aetud) varandus sai justkui rahvale tagasi, noh, tegelikult "riigile". See kõik oli lummav ja põnev ja väga autentne – autor ise ütleb, et kuigi see lugu võib teile tuttav tunduda, pole ühtegi konkreetset vürstiriiki silmas peetud.

Perekonna liin.
Vanale vürstile oli otsitud võimalikult väärikat abikaasat, kellest saaks riigile sobiv maharani (vürstinna), kuid pärast seda, kui poeg oli sigitatud ei teinud vürst oma naisest enam väljagi ja veetis aega oma konkubiinidega. Ilus peen vürstinna ei kaevelnud vaid elas varjusurmas oma paleeosas. Kui aga paleesse tuli tööle üks atraktiivne turvaülem, sai sellest maharani armuke, kellega ta lõpuks paleest põgenes ja läks oma valdustesse elama. See oli vürstile ja tema pojale nii suur häbi, et nad ei rääkinud temast enam kunagi ja poeg, kes oma ema oli väga armastanud, ei vastanud enam ta kirjadele.

Vürstipoeg käis koolis ja vürstide kolledžis, astus oma vanemate soovi vastaselt sõjaväkke, armus valgesse naisesse ja tahtis temaga abielluda. Lõpuks aga abiellus siiski vanemate välja valitud aristokraatliku neiuga, kellega soetada väärikas pärija vürstiriigile – mida ta poliitiliste olude tõttu küll ise ka valitseda ei jõudnud, rääkimata pojast.

Elu vürstide kolledžis:

* Chelmsfordi Vürstlikus Kolledžis polnud narritusi /koolikiusamist/, see polnud midagi rohkemat kui kool, kus anti viimane lihv vürstide poegadele ja kus me elasime igaüks oma ruumikas, neljatoalises bangalos, oma isiklike teenijate, hobuste ja autodega.

Ema räägib pojaga sobiva abielu vajalikkusest. Siis ei teadnud vürstipoeg veel, et emal on armuke, ja ema elas veel oma lossitiivas nende ühises kodus.

* „On reeglid,“ ta ütles. „Reeglid meestele ja reeglid naistele. Tuleb elada reeglite kohaselt.“
„Alati?“
Ta raputas pead ja pani käe mu käele, nii õrnalt, nagu liblikas oleks seal maabunud ja ma vaatasin alla ja mõtlesin, kui ilusad ta käed olid, väikesed ja kindlad, nagu tantsijanna käed.
„Alati on nii pikk aeg,“ ütles ema. „Ja mehed ja naised ei ole... ei ole kivist. Nad on lihast ja verest, vihkamisest ja kirgedest ja ihaldustest; ja mõnikord nad leiavad... et alati on liiga kaua. Kuid on tähtis ausalt alata, käituda reeglite kohaselt nii kaua kui soodad; kuni see võimatuks muutub.“

Kui ema oli kodust lahkunud, näeb vürstipoeg teda juhuslikult tantsuklubis oma armukesega kauni ja õnnelikuna tantsu vihtumas. See pilt on vürstipojale väga vastumeelne.

* Üks asi oli eksida, hoopis teine asi oma patule uhke olla ja maailmale trotsivalt näkku vaadata. Isa /konkubiinide pidamist/ ma võisin täielikult mõista, kuid mis emasse puutus, näis olevat midagi sündsusetut, et ta võis nii õnnelik olla. Üks kuninganna, kes on häbistanud oma eelkäijaid ja ikka veel käitub nagu kuninganna.

Kui isa sureb, abiellub ema kohemaid oma muhameedlasest armukesega ja sõidab temaga Pakistani. Enne seda tuleb ta üle paljude aastate oma poega vaatama, et talle oma plaanidest teada anda ja talle üle anda oma vara ja valdused.

* „Ja kuidas /millest/ sina elad, ema?“
„Ma elan nagu üks naine peab, sellest, mis ta mees talle annab,“ ta ütles uhkelt, peaaegu väljakutsuvalt.

See oli elu täis luksust ja au, kuid ka ränki emotsionaalseid loobumisi ja suurt vastutust, mida vana vürst oli väärikalt elanud. Nii jäik, kui vana vürst ka oli, mõjus ta alati ausana ja väärikana, olles oma pojale suurepärane eeskuju. Kahjuks polnud pojale ette nähtud nende riiki edasi valitseda.


Poliitiline liin.

Juba vürstipoja lapsepõlves nõudis mahatma Gandhi rahvale suuremaid õigusi. Põhiliselt olid tema ideedest lummatud väljatõugatute seisuse esindajad. Teised seisused olid oma traditsioonilise rolliga enamasti rahul ja armastasid oma vürsti, pidades teda oma isaks ja kaitsjaks. Ja kui tuli ’rahvavabariik’, siis tõepoolest pidid paljud inimesed loobuma oma maasta ja kodudest, kuna riik soovis ehitada lennuvälja või veepaisu. Vürst oleks oma inimesed vajadusel ümber asustanud ja kindlustanud, kuid värskel riigil olid ainult lubadused ja saamahimu, paraku.

India liit ühendas üha rohkem vürstiriike ühtsete seaduste alla, säilitades vürstidele esialgu mõningase võimu ja staatuse, kuid tasapisi võttis keskvalitsus neilt ära üha rohkem otsustamisõigust. Lõpuks polnud vürstidel enam millegi kohta midagi öelda – sõjaväe kohalesaatmisega ähvardades pressiti neilt välja oma staatusest loobumine. See oli ainus viis säilitada mingigi osa oma senistest valdustest ja varandusest.

* Kuid isa tajus palju paremini vürstide olukorda. Ta oleks nagu näinud lõppu ja loobunud muretsemast. „Me võime ainult oma kohuseid täita,“ ütles ta mulle. „Täita oma kohuseid ilma tasule mõtlemata.“

Vana vürst ei tahtnud olla see, kes oma isaisade riigi allkirjaga käest annab. Nii jalutas ta haavatud tiigrile sülle, sooritades niimoodi enesetapu. Peategelasest sai 49 päevaks vürstiriigi valitseja, kuid muidugi oli selge, et endised ajad on möödas. Lihtrahvas aga otsis uue riigi otsuste eest, mis pidasid silmas riigi rahva huve, mitte kohalike väikeste inimgruppide huve, kaitset ikka valitseja käest. Tol polnud aga enam maid ega rahasid, millega oma rahvast aidata.

Kaunis motiiv oli veel see, et vürstiriigi tohutu varanduse asupaika ehitati veejõujaam – tammi ehitamise tõttu jäi sügavale vee alla ka kümnetesse miljonitesse ulatuv varandus. Erinevalt paljudest teistest vürstidest ei püüdnud ’meie’ vürstid oma vara välismaale smugeldada. Endale poleks nad seda jätta saanud ja nad ei tahtnudki – kaks viimast vürsti ei võtnud sealt midagi (õieti: kumbki võttis ühe kauni püstoli, mille vürstipoeg sinna hiljem tagasi viis) ja korrumpeerunud, lihtrahvaga väga inetult käituvale uuele demokraatlikule riigile polnud seda ka mõtet kinkida. Nii jäi varandus sinna, kus see viimased 200 aastat olnud oli. Kaunis!

Üldse, kaunis raamat oli. Missiis, et tegemist oli tagurliku ajaga – see oli üks ilus aeg ja mulle meeldib, kuidas need 'tagurlikud' inimesed mõtlevad. Kui Ameerikas oli see orjuse kaotamise sõda, siis pärast leidsid paljud Lõunaosariiklased samuti, et töölisi koheldakse oluliselt halvemini kui nemad oma orje kohtlesid. Eks inimesed-peremehed on muidugi erinevad... Kuid India puhul on selge, et elu pole parem kui maharadžade ajal, kuid eks vabadus on midagi, mis lihtsalt peab olema.