Kas need tiibetlased ikka tõesti peavad nii räpased olema?

Lugesin tiibeti-šveitsi verd noore naise Yangzom Braueni kirjutatud raamatut "Raudlind. Kolm Tiibeti naist". Kogu see osa, mis rääkis pere/suguvõsa elust Tiibetis, kuidas nad sealt dalai-laama kannul Indiasse pagesid ja sealsetes tiibetlaste kogunemiskohtades ellu püüdsid jääda, oli väga põnev ja siis kui raamatu lõpuni oli jäänud 1/5, hakkas Šveitsis sündinud autori enda elukutseotsingute jutt, mis tundus ikka täitsa igav ja kohatu, kuni tulin selle peale, et tema nime guugeldada ja sain teada, et autor on näitleja.
Ahsoo!
No siis võibolla kedagi huvitab ka see osa raamatust.

Mind lõpuks huvitas piisavalt palju, et otsisin välja tema filmid ja vaatasin ühe 25. sajandist rääkiva sci-fi actioni ära ka ("Aeon Flux"). Polnud viga! Avarad inimtühjad tsementkoridorid mulle täitsa meeldivad :D


Aga tiibetlaste kurikuulsast räpasusest...

Ma olen ikka mõelnud, et kui sa seal suitsevas köögis istud ja ahju alla jakisõnnikut korjad, siis saad paratamatult mustaks, aga tuleb välja, et vähemalt veel 40 aastat tagasi polnudki tavalisel tiibetlasel kombekski end pesta, ammugi mitte üle kere, ja üleni paljas olemine oli üldse äärmiselt tavatu ja piinlik - isegi kui keegi ei näinud.

1980. aastate esimesel poolel Tiibeti sugulasi külastanud autor kirjutab:

"Majades polnud tualette, veevärki ega isegi mitte väikeseid pesuruume, kuid tiibetlastel puudus ka harjumus end paljaks võtta või duši all pesta. Ainult vahetevahel käisid tiibeti sugulased ennast jõe ääres pesemas, jalgu, ülakeha ja juukseid, kõike eraldi. Nad pesid hambaid harva ja peaaegu ei vahetanudki riideid, mille pesemisega nad samuti end ei vaevanud."

Tollal viie aastasele autorile meeldis see väga ja meenutas tema lemmikkangelase - Pipi Pikksuka elu :), et milleks kõike kogu aeg nühkida, kui kõik jälle mustaks saab - parem juba kohe tegelda sellega, mis  pähe tuleb  ja mitte vaevata end koristamise ja küürimisega :)
(Kuigi ma mäletan, et Pipi vähemalt ühe korra ikka üritas harjadel suusatades põrandat küürida.)

Vahi siis! Et riideid kantakse, kuni need paakund nartsudena ise seljast kukuvad! :D

Aga ikkagi põnev ja ilus maa :)

Põgenemise lugu oli küll väga kole!

Autori ema Sonam oli siis vaid kuueaastane plikatirts ja pidi teinekord läbi väiksemate jääkülmade mägijõgede kahlama rinnuni vees ja riiete kuivatamiseks lõket ka teha ei saanud, kuna nad olid ju piiriületajad. Üle laia jõe viiv neljast köiest koosnev rippsild oli veel jubedam valik, kuid ka üks selline tuli ületada ja kuueaastane tegi seda omal jalul täis õigustatud surmahirmu.

Mägede lumi võis päeval sulada, nii et sellest tekkis jääkuubikutega supp, millest tuli läbi kahlata.

Kui laps jäälõhesse kukkus, pidi ta lootma, et keegi märkab ja leiab tee tagasi tema juurde, sest abi hüüdmine oli rangelt keelatud.

Need Sinisuka sarja raamatud vist ongi peamiselt Euroopa silmis eksootilistest kultuuridest pärit naiste südantlõhestavad lood...

Vaat, Aasias elades oleksin mina ka feminist ... või nunn, ei oskagi öelda kumb... :D