endale hilishommikul kohvi tehes mõtlesin, et peaks mingi elumärgi endast täna blogisse jätma..., telefon tegi 'kõll' ja sinna tekkis küsimus mu unenägude kohta praeguses rahuseisundis :)
Saigi põhjus alustada :)
Ma ise tunnen küll/ka, et olen rahuseisundis, kuid see on pigem 'lubamise seisund', ootuste puudumise seisund kui 'füüsiline rahu'. Mu psüühika on ikka läbinisti neurootiku oma ja kui keegi minu nähes nutab, siis ma ei saa mitu nädalat magada.
Kuna mu suguvõsas käib praegu paras tants ja trall, mitte keegi ei soovi oma soove letti laduda, kõik üritavad kuidagi nihverdada ennast ja ka teisi soovitud suunas ja igaühel on see suund erinev, siis olen praegu natuke kurb ja hajali. Ma tean, et olen paljusid aidanud, kasvõi lihtsalt kinnitades seda mida siin teilegi, et ärgu häbenegu oma vajadusi ja emotsioone, aga väljendagu neid sõbrana, mitte vastasena. Kui inimene usub, et tal on õigus tunda seda, mida ta tunneb - ja teistel täpselt sama moodi -, siis ta räägib oma ideedest väiksema agressiivsusega. Solvumisi ei toimu, kurvastusi küll. On ju kurb kuulda, et see, mida meie peame väärtuslikuks pakkumiseks teisele, mille eest teine võiks pakkuda meile seda, mida meie temalt vajame, ei tahagi meie poolt pakutavat, kui me 'tasuta' ei anna. See on väga kurb ja haavab meie ego kõvasti.
Ma hoian nende käsi, kallistan ja kallistan neid, pühin nende pisaraid ja julgustan neid avatud ja leplik olema, kuid siis teevad nad jälle ette planeeritult midagi, mis teisi vihastab - sest nad ei suuda jätta teistele nende vabadust ja ruumi. Neil on vaja midagi, mida nad ausalt, lugupidavalt ja avameelselt ei saa.
Ja kui üks neist vihastab ja ütleb, et kembelgu omavahel, tema ei hakka enam üldse midagi arvama ja jääb sellest kõigest kõrvale, siis on teised vihased, nagu see kõrvalejääja peaks üht neist toetama.
See on kurb!
Samas minul on kõigiga kahekesi hea olnud.
Emmake on mu loenguid vabaduse vajalikkusest kuulnud, ja ta on oma käed iseendale hoidnud, ei püüa mind vangistada viimastel kuudel.
Avaldasin päris viimasel korral ettevaatlikult selle üle imestust (sest muutus on ju kogu suhtumises, mitte lihtsalt füüsilisest kinnihoidmisest loobumises) ja ta ütles, et on rääkinud palju Eesti naissoost tervendajaga (ma nime ei pane, et guugeldades üles ei tuleks, aga neile, kes selle maailmaga kursis, peaksid nimetähed kogu info andma: M-A V.). Et nad on teineteisel külas ka käinud, mitte ainult seminaridel kohtunud, ja selle naise jutud on Emmakest edasi viinud.
Ma olen ju teile rääkinud, kuidas ma totaalselt usun sellesse "sa saad kõik, millest loobud"-teooriasse.
Nüüd, kus Emmakese energeetika pole enam minu suhtes allasuruv ja manipuleerida püüdev, olen saanud anda talle kümneid pikki kallistusi, mis ta väga õnnelikuks teeb ja mul on tema üle hea meel. Viimane kord pikutasime isegi paar tundi kaisus!
Ja siis, tolksti!, jälle enda pealesurumine - mitte minu suhtes, aga teiste suhtes.
Seega magan mina ikka tabletiund ja need uned on mul alati kirjud, kiired, asjalikud. Sageli käitun oma unedes tegelikke probleeme lahendades nagu mingi detektiiv või alkeemik :), väga põnevad ja tegusad uned on - nagu mul amitriptüliiniga ikka. Ja nagu ikka, olen unedes väga tubli, teen telefonikõned, panen Väikule silma- ja hambaarstiaja, käin raamatukogus ja poes - kõike teen ja väga meelekindlalt :D
Aga päeval, kui ma parasjagu selle üle ei imesta, miks osa mu sugulastest nii jäigad on ja enda reaalsuse tunnelvaadet üldkehtivaks peavad, olen Väikuga lobisenud ja vaadanud dokfilme YouTube'i Real Stories kanalilt.
Vaatasin mitut, kus Aafrika ja Aasia tüdrukuid müüdi või rööviti naiseks ja mõnel pool peeti neid kui orje ja nende mees võis nad edasi uuele mehele müüa. Paljud tüdrukud tegid nii rasket füüsilist tööd, et nende kehad ei kasvanudki 'täis' ja kui nad lõpuks rasestusid, polnud nende vaagen piisavalt lai, et üldse sünnitada. Sünnitus kestis päevi ja beebi loomulikult suri juba õige alguses. Vaadates, kuidas naised tundide kaupa vett tassisid või endast kolm korda suurema haokubu selga võtsid, meenus mulle, et Euroopas on feministe, kes teevad meestele peapesu neile uste avamise või kohvrikandmisabi pakkumise eest. Mida mõtleksid neist need naised, kes kogu raske töö (talu)majapidamises ise ära teevad?
Aga eks iga ideoloogia, filosoofia või religiooni kallale kargavad ka mingid äärmuslased ja hüsteerikud, kes selle sildi all omaenda hullusi levitavad...
Veel sain esimest korda ühe lahenduse ühele pikaaegsele arusaamatusele/imestusele: kui islamiusku mehed on nii tohutus seksinäljas, et peavad väikesi poisse vägistama, siis miks nad seda asja omavahel ei aja? Tundub, et maailm on seksivõimalusi otsivaid meessoost moslemeid täis!
Keegi küsis ühe video kommentaariumis ka, et miks nad lihtsalt omavahel ei seksi? Üks vastus oli, et homoseksuaalsus on Koraanis otsesõnu keelatud. Meeste puhul tähendab homoseksuaalsus teise mehega seksimist. Murdeea-eelne poisslaps aga ei ole mees. Kõik teavad, et see on midagi, mida ei tohiks teha, aga kuna seadustes on selline tühik ja selle ärakasutamine üldlevinud, käivadki moslemi mehed poistega ringi.
Ahsoo..., njaa...!
Minu imestus selle üle, miks need mehed vastakuti üksteist ei rahulda, oli tõeline, mitte irooniline, ja see oleks usutav selgitus küll...
Tänavapoisid (Pakistanist oli see film) ise rääkisid, et kui nad tänavale üksi jäid 8-10 aastasena, siis algul neid vägistati, aga siis said nad aru, et see halb asi juhtub nendega niikuinii ja hakkasid selle eest lihtsalt raha küsima, mida ka reeglina tõesti anti!...
...
Hakkasin mõtlema, kas mul mitte midagi lõbusat tõesti pole seekord teiega jagada...?
Väiku sai 8. klassi tunnistuse: neliteist 'viite' ja üks 'neli' - kehaline kasvatus!
Ta on ikka imetubli...
Viimasel veerandil ta just oli väsinud ja mitmel nädalal haigegi... Tegi liiga endale keskmise trimestri ajal, ma nägin seda ja palusin, et ta rahulikumalt võtaks, aga ta tahtis kõik viied saada ja saigi - talvetrimestril oli isegi kehaline kasvatus 'viis'. Tal on selline huvitav skeem, et esimesel trimestril võib rahulikult võtta, teisel tuleb kõvasti pingutada ja kolmandal tuleb pingutada ainult neis ainetes, mis esimesel trimestril oli 'neli'. Aga kekas pingutada tervis ei lasknud...
Aga nüüd mu marjake magab poole lõunani ja päeval veel sinna otsa :) Ütles, et magab kaks nädalat, siis hakkab raamatukogus ja jooksmas käima.
...
Minul endal läheb kõige olulisema kandi pealt ikkagi tohutult hästi...
Mõnikord ma mõtlen, et huvitav, kas ma olen hulluks läinud lihtsalt? :)
Ja kui kauaks see nii jääb...?
Aga mulle meeldib näha, kuidas see teistele meeldib :) ja kuidas mu lähedus neid rõõmustab...
Kõik inimesed mu ümber on pehmemaks ja soojemaks muutunud kuidagi, ja väga! ... või saab see olla ainult peegeldus?... ma arvan, et ei. Tunnen, et olen saanud olla see, kes teistes hea välja toob, aga see on ikka nende endi sisemine 'hea'.
Ikka head ja ilusat teilegi! 😘
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar