Polegi nii ammu lasteraamatuid lugenud :), Viplalast nägin täna lausa midagi unes, aga mida ... - vaat, seda ei mäleta. Tinistamine oli küll ...
Aga leidsin just hetk tagasi ühe kena tsitaadi sellest, kuidas see, mida me tugevuseks peame, võib olla maskeerunud nõrkus:
"Many men are raised with the attitude of toughness, that they need to “man up,” “act like a man,” etc. They are taught not to feel their emotions and as a result, they become very coldhearted. Acting in this way does not take strength; it is a weak quality, and an attempt to escape and neglect your emotions rather than feel them. It takes real strength to be able to acknowledge your feelings, to feel your emotions and to forgive a situation. Love is a quality of the strong, not the weak."
-"Stillness:
A Guide to Finding Your Inner Peace"
Joseph P. Kauffman
Instagram: TheAnswerIs_You ja juba varem tutvustatud Conscious_Collective.
Ma olen üsna nõus... Kui sa hambad kokku ja oma tunded alla surud, teeb see su nõrgemaks mitte tugevamaks. Parem juba sisse sumatada! :)
Kui tahad olla õnnelik, siis kindlasti - karga porri! :D
Minuga juhtus mõned päevad tagasi selline lugu, et Emmake palus mul Venna ja Issakese eest varjata, et ta järgmisel päeval neile külla sõidab - varjata, kuna ta teab, et pole Venna kodus oodatud. Ta ütles, et teeme nii, et "sina ei tea sellest midagi". Kuna oleme alles soojalt suhtlema hakanud, mõtlesin, et äkki tulen talle vastu...? See polnud ju väga suur asi...? Aga äärmiselt ebameeldiv ikka. Ma mõtlesin veel, et lihtsalt ei topi oma nina nende mängudesse. Tehku mis tahku.
Nojaa, Emmake jõudis kohale, Vend nii nördinud, et helistas mulle.
Mina mõtlen - kas ma nüüd tohin öelda, et teadsin sellest? Aga siis meenus, et Emmake oli palunud mul teha nii, nagu mina ei teaks sellest midagi, nii et ma ütlesin tagsihoidlikult küsiva: "Hmmm?!"
Paar päeva hiljem Vend pahandas Emmakesega, et kuidas sa niimoodi külla sajad, et mitte kellelegi ei ütle ja Emmake teatas uljalt, et mulle ju ütles!
Vend ei uskunud teda, helistas sealsamas mulle ja küsis. Noh, jah :D, pidin tunnistama, et ütles jah ja palus salajas hoida. Ja et ma mõtlesin, et kui keegi otse küsib, siis ma valetama ei hakka, aga ise ka välja ei räägi.
Vend oli äärmiselt jahmunud, kurb ja pettunud.
Alguses tundsin ärritust Emmakese suhtes, kes mind justkui selle olukorra sisse pani, aga selle tunde sees konutades ja seda analüüsides sain aru, et Vend ei ole minus pettunud mitte selle pärast, mida tegi Emmake, vaid selle pärast, mida tegin mina.
Ja halb enesetunne on mul ka selle pärast, et mina käitusin valesti, mitte selle pärast, mida Emmake tegi. Ega teiste inimeste loogikat ja valikuid ei jõua niikuinii ära imestada :D, pole mõtet üritadagi, eks igaüks püüab teha enda jaoks parimat kõiges kahtlases, mida me teeme :D
Niisiis ma kirjutasin Vennale lühikese vabandava kirja, mille peale ta vastas, et "kallike, ma saan aru, kui sa alati kohe ei tea, mida teha...", nii et ma arvan, et ta annab mulle andeks... :)
Järgmisel hommikul sain aru, et mu mõistmine või pigem ikkagi kaastunne Emmakese suhtes on 100% tagasi. Ma ei jaga tema meetodeid, olen kindel, et mul pole võimalik neid mõista, aga see on tema elumüsteerium ja läheb täpselt sellist rada, nagu tal vaja on. Teiste inimeste mõistmine/hukkamõistmine ei puutu asjasse.
Aaanyway, sain ootamatult lisaõppetunni asjas, mida ise ammu arvan, et kogu aeg teen: ei mingeid kompromisse südametunnistusega! Ausus ja avatus alati. Ei mingit inimestega manipuleerimist kasvõi info kinnihoidmise teel. Kõik kaardid lauale, alati. Ja siis mehiselt tagajärjed vastu võtta :D!
(Mu enda kogemus on küll selline, et aususe valusad tagajärjed on niiiiiiiiiiiiii palju kergemad kanda kui valetamise/varjamise valusad tagajärjed.)
Väga meeldiv oli kogeda, kuidas see teise inimese pihta suunatud ärritus seekord väga kiiresti ära lahatud ja endaga seotud sai.
Kui sa oled vankumatu oma tões, siis ei saa teised inimesed sulle liiga teha.
Ja sa ise ka mitte.
Vot niuksed lood, ja imekena suve algust teile, armsakesed! 😘
Love you! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar