Hsssshhh happens, ay?

Mul on jälle põhjust olla üüratult tänulik.

Sain Emmakese poolt Venna suunas välja saadetud võltsheadusekobakaga vastu pead (Emmake ise saatis mulle kirja, mis ta adresseeris Vennale; esiteks tahtis ta näidata kui suuremeelne ja leplik ta on, ja teiseks oli seal mitu katset ka minu reaalsust kruttida ja süüd Vennale veeretada - nii et ta kirjutas Vennale, aga muljet soovis avaldada meile mõlemale) ja selle peale mina alguses arvasin, et kõigil on õigus oma arvamusele, aga ajapikku hakkas minus kasvama üks 'ööksatus'. Niisiis täna hommikul kirjutasin ma paljukallistatud Emmakesele, et nüüd mina olen levist väljas mõnda aega, sest mina tahan nii ja nii on mulle hea. Mõni tund hiljem tundsin ennast juba nii palju rõõmsamana kui kahel eelneval päeval (kirja sain üleeile) ja kirjutasin Issakesele ka, et jube lugu küll, aga ma jätan ta suurte vabandustega jälle Emmakesega üksi, sest ma pean.

Muide, nad nüüd lõpuks on jälle kokku kolimas... Korteriostu notar on esmaspäeval.
Selle pärast eriti kahju, et Issake ei pääse nüüd tema monoloogide käest kusagile.
Jätsin ta täitsa üksi supi sisse, sest Emmakese põhiprobleem ongi, et keegi ei taha teda kuulata (sest kõigil hakkab sees keerama tema sisenduslikest tõeväänamistest). Tegelikult ma olin Issakesele juba öelnud, et Emmake hakkab liimist lahti minema, aga ma püüan ikka rahulikku nägu teha, kuni on kolitud ja end sisse seatud uues kodus - et kesse siis kolides hulluks ei lähe?. Ja nüüd siis järsku, et klõps ja ei, suhtlemine lõpetatud.
Arvasin, et Issake tormab Emmakest kaitsma ja on nördinud, et kuidas ma niimoodi järsku saan otsustada, et enam ei kallista ja tere ka ei ütle...
Aga Issake helistas kohe, kui kirja kätte sai ja ütles, et mõistab täielikult, saab aru, tema poolt on kõik ok - pole seda tunnet, et ma lükkasin ta üksi halba olukorda. Ta ütles, et oli Emmakest juba hoiatanud, et pole vaja mind oma suhtedraamadesse kiskuda.

Seega, mul on praegu selline tunne, et ma tahaks kõigi jumalate ees kummardada ja neid tänada, et kogu selles mäsus, mis nüüd väga tõenäoliselt järgneb, ei süüdista mind mitte keegi (peale Emmakese, kes on peast soe, nii et see ei loe). Ja mina omalt poolt lubasin Emmakesele, et võtan vastu ühe viimase telefonikõne või kirja, mis jääb vastamata, ja ülejäänud jäävad vastu võtmata - rääkimata vastusest.

Aga ikkagi äge, et meil oli selline lustlik suhtlusaeg ja kalliralli! :)



Kuidas see ikka nii on, et kui mingi ilge jama juhtub, siis ma saan sellest välja tulla alati nii tänuliku ja õnnelikuna et kusagile ei mahu ära? :D