Stronger than the foundations of the Earth...

Ma tunnen, et olen omadega jõudnud kas "surnud punkti" või kindlale seisukohale - oleneb, kuidas tahta näha.
Veel tundub, et olen ennast üsna tühjaks rääkinud...
Näib, et enam tugevamaks ei saa minna ka arusaam, et inimene ei pea omama töökohta, perekonda, varandust/sissetulekut, head tervist ega isegi mitte elu jätkumist selles kehastuses, aga ta peab olema vaba. Vaba olla tema ise.

Milline on 'mina ise', selleni juhatavad meid emotsioonid. Me tunneme tõrget/pinget, kui liigume endast kaugemale, ja rahu/heaolu, kui liigume endale lähemale. Niipalju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise olla vaba(m).
Kusjuures see minale lähemale minemine võib kulgeda läbi 'mustade aukude' (eelkõige vaimses, mitte astrofüüsikalises mõttes :) ), kui 'minale' on selliseid kogemusi alateadvusesse kuhjunud pahna läbitöötamiseks vaja. Seisma jäänud sodi tuleb liikuma loksutada, et saaks seda 'lahkama' hakata :)

Kõik see on puhtalt tunnetuse küsimus. Valesid käike lihtsalt ei olegi olemas.
Kuidas see nii on - vaat, ei ole seda enne mind suudetud ära seletada ega oska ka mina.
Võibolla seda polegi võimalik mõistetevaks teha. Võibolla see jääbki ainult tunnetuse valda ja selleks, et midagi tunda või tunnetada, pead lihtsalt olema sobivas/vastavas seisundis.
Seisundid muutuvad.
Kiiret pole.

Huvi budismi vastu on aidanud mul jõuda teadmiseni, et toimuv on vaid pinnavirvendus, mis on oluline vaid tähenduse kaudu, mis me sellele eksikombel, läbinägelikkuse puudumisel omistame. Oluliseks saab see, millele me ise tähtsust omistame. Kõik kaob, ja kiindumus kas materiaalsetesse väärtustesse, inimestesse või staatusesse on see, mis paneb asjade loomulikku kadu tajuma kaotusena. Kui sul pole arvamust, et mingi asi peab sinu elus olema, siis pole sul võimalik seda ka kaotada nagu sa ei pea kaotuseks ära lõigatud küüsi või tühja pakendit - sa oled otsustanud, et sul pole neid vaja, et end hästi tunda. Nähtused kerkivad esile ja kaovad, nii see käib, mis on tekkinud, see varem või hiljem ka kaob. On tavaline identifitseerida ennast mingite kohtade, inimeste või eluviisiga, see saab nagu osaks meist ja justkui peakski meie (elu) juurde käima. Mõistagi on see illusioon. See illusioon on kannatuste põhjuseks.

Kannatused ei ole asi, mida ei tohiks olemas olla. Kannatused on elu täiesti loomulik osa. Kannatused ei räägi sellest, et oleme midagi valesti teinud, et me oleme rumalad, küündimatud vms...
Kannatused on elu loomulik osa.
Kui inimene seda ei mõista, tekitab ta endale kannatusi juurde.

Samas ei takista selline mõtteviis nautida kõike, mis meile meeldib, kuni need meie elus on.
Ma ise arvan, et kõige kaduvusega arvestades naudid kõike meeldivat hoopis rohkem - ja nautimises pole kindlasti midagi halba - paljudes budistlikes tekstides peetakse naudinguid aga ohtlikeks. Need ohustavad meie meelerahu, kuna võivad tekitada kiindumust - mis tähendab, et me kannatame, kui neist asjadest ilma jääme - või laiskust. Ma ise arvan, et kõik, mis teeb meid kannatlikumaks ja kaastundlikumaks on hea. Seega, kui sa oled enda vastu tohutult range ja sunnid end haigutamisest hoolimata tööle, pead ennast seega eeskujulikuks inimeseks, aga mõtled teistest halvasti, vihastud teiste peale - sest sa oled väsinud -, siis palju targem oleks endale asu anda. Muidugi on inimesi, kes ongi energiapallid ja tunnevad end hästi ja rõõmsana justnimelt tegutsedes. Just nii, enda südam(likkus)e kahanemist ja kasvamist vaadates tulebki leida endale sobiv eluviis ja tempo. On hea olla mõistev ja suuremeelne nii enda kui ka teiste suhtes, seda tuleks võimalusel silmas pidada...

Budism läheb minu tunnetuse kohaselt vale rada ka seal, kus ta õpetab meid oma tundeid ja tunge ignoreerima, alla suruma, annab üksikasjalikke käitumisjuhiseid. Eks need juhised on vast olulised, kui sa ei tea, mida teha, ja ei usalda ennast. Kui aga ennast usaldad, siis panevad kõik käsud-keelud ainult kas õlgu kehitama või tekitavad kaastunnet. Et vaesed inimesed: nad arvavad, et on kõlblikud elama ainult siis, kui nad teevad/ei tee nii või naa.

Emotsioonid ei ole midagi, mida me peame alla suruma või häbenema. Emotsioonid on meie juhid läbi elu - iseendana. Kui me oleme nii tugevad, et ei lase emotsioonidel meid enda alla matta, vaid peame neist lugu ja tahame neid vaadelda ja uurida - mis äratundmisele need tahavad meid juhtida, mis on meie vajadused, mille täitmist või millele tähelepanu pööramist see emotsioon nõuab -, siis on emotsioonid meile väärtuslikud ja usaldusväärsed teenäitajad.

Budistid räägivad, et emotsioon on nagu lihas - kui sa neid ei kasuta/ei lase end neist vallata, siis nad kuhtuvad. See võib olla abiks mingis seisundis, ma ei oska öelda, mul seda seisundit pole. Jah, on halb tormitseda ja teisi inimesi psühhoterroriseerida, kuid see kõik muutub iseenesest, kui sa lõpetad enda õigustamise või hukka mõistmise ja vaatad olukorda lihtsalt võimalusena endast paremini aru saada. Peagi juhtub kaks asja: esiteks loobud sa oma seisundi ja vajaduste kritiseerimisest ja pidevalt endale hinnangu andmisest; teiseks muutub inimese emotsionaalne plaan tasakaalukamaks, kuna sa oled lõpuks ometi kuulama hakanud, mida su olemus sulle öelda püüab ja seega pole su emotsionaalsel osal enam lihtsalt vaja tormitseda ja üle keeda, et ennast nähtavaks teha.
Ma ei ütle, et see toimub kiiresti, kuid see on vältimatu asjade kulg.
Universum ei tööta kunagi meie vastu, oleme ju osa temast.


Kas sellisest mõtteviisist on tänapäevases või üldse mingisuguses maailmas KASU?
Kas see on efektiivne?
Eeee... ilmselt mitte. Ärge teie nii mõelge! :D
Olge ikka tragid ja tõhusad, täitke endale võetud kohustusi kenasti ja ärge ajage teisi inimesi närvi :)

Aga mina enam ei saa/taha tagasi minna.

Seda "manifesti" :D kirjutama hakates tuli kohe kummitama pealkirjaks antu, mis on pärit sõrmuste-filmist :)
Leidsin YouTube'ist ka klipi :)

Aga et ma selle õudusfilmiga lõpetada ei taha, siis kordan varem postitatud (heh, ma ei imestaks, kui korduvalt! :P) mõtet budistlikult nunnalt Pema Chödronilt: "Ole enda vastu lahke. Ja siis lase sellel lahkusel tulvata üle maailma."
Please do that, my dear hobbitses! :D