teisipäev, 9. mai 2017

Inimene pole kala

Kala ta ei ole, aga ehk on puu ...
Mul on viimasel ajal kummitama jäänud kaks kuuldud analoogi inimeste ja puude kohta.

Üks on selline, et kui me läheme metsa, siis puud on erinevad. Mitte ainult liigilt, vaid mõni on suur, tugev, elujõuline, teine on kiduram, mõnel on laiguke või terve külg kuivanud, mõne puu suur oks on murdunud, mõni on juurtega maast välja tulnud, mõne tüve peal kasvavad seened ja nii edasi, aga kui me metsas jalutame, siis me ei mõtle, et see puu on ilus ja too puu on kole.
Et - võiksime õppida metsana nägema inimkonda ja inimesi puudena. Nad on erinevad, aga mitte koledad/halvad. Päris vahva mõte! :)


Teine mõte on see, et kui me kõik tuleme ühest allikast, siis me oleme kõik ühe ja sama allikenergia erinevad väljendusvormid. Meie kogemused ja olud on meid niimoodi kujundanud, et oleme välja tulnud erinevas kohas. Nii võib vaadata allikenergiana puutüve, kust me kõik välja kasvame, ja indiviidid oleksid siis oksatipud. Jah, osad meist on lõuna pool ja osad kirdes, mõni saab rohkem päikest, mõni on rohkem taeva, teine maa poole, kuid me kasvame kõik välja ühest samast 'tüvest'. Kui hakata inimestelt maha koorima kogemuste ja elude jooksul õpitu kihte, mis on siis mõtlemis- ja käitumismustrid, mis me oleme elu jooksul õppinud, et eluga toime tulla, siis kogemuste-eelne hing on kõigil täpselt samasugune. Meid teevad erinevaks erinevad kogemused - mitte meie olemus.



Ja ma kleebin siia ka ingliskeelse loo, mida ilmselt paljud teist teavad:

In a mother’s womb were two babies. One asked the other: 
“Do you believe in life after delivery?” The other replied, “Why, of course. There has to be something after delivery. Maybe we are here to prepare ourselves for what we will be later.”
“Nonsense” said the first. “There is no life after delivery. What kind of life would that be?”
The second said, “I don’t know, but there will be more light than here. Maybe we will walk with our legs and eat from our mouths. Maybe we will have other senses that we can’t understand now.”
The first replied, “That is absurd. Walking is impossible. And eating with our mouths? Ridiculous! The umbilical cord supplies nutrition and everything we need. But the umbilical cord is so short. Life after delivery is to be logically excluded.”
The second insisted, “Well I think there is something and maybe it’s different than it is here. Maybe we won’t need this physical cord anymore.”
The first replied, “Nonsense. And moreover if there is life, then why has no one has ever come back from there? Delivery is the end of life, and in the after-delivery there is nothing but darkness and silence and oblivion. It takes us nowhere.”
“Well, I don’t know,” said the second, “but certainly we will meet Mother and she will take care of us.”
The first replied “Mother? You actually believe in Mother? That’s laughable. If Mother exists then where is She now?”
The second said, “She is all around us. We are surrounded by her. We are of Her. It is in Her that we live. Without Her this world would not and could not exist.”
Said the first: “Well I don’t see Her, so it is only logical that She doesn’t exist.”
To which the second replied, “Sometimes, when you’re in silence and you focus and you really listen, you can perceive Her presence, and you can hear Her loving voice, calling down from above.”
- Útmutató a Léleknek


Keele mittevaldajatele lühidalt:
Ema kõhus on kaks beebit. Üks ütleb, et elu väljaspool emaüska pole olemas, teine ütleb, et elu jätkub, kuid on teistmoodi (hinge surematus). Esimene peab seda naeruväärseks, tema meelest peab sünnitusega elu lõppema. Teine usub, et seal on Ema (Jumal), kes nende eest hoolitseb. Esimene ütleb, et kus see ema sul on, tobedik. Teine ütleb, et me ei näe teda, aga tunneme teda kõikjal enda ümber.

Armas jutuke :)

2 kommentaari:

Regiina Allik ütles ...

See beebide analoogia on super! Olen just ise hiljuti lapse saanud ja kõik see temaatika on nii palju mõtlemisainet pakkunud.

karikate emand ütles ...

:), tore, et meeldis! :)
Minu meelest ka on see lugu väga väljendusrikas!