Funktsionaalsus või endakssaamine

Ma mõtlen, et ma peaksin oma blogijanimeks võtma 'asotsiaal' (aga ma ei võta, lihtsalt teavitan :D). See on 'silt', millega ma viimasel ajal end tugevalt ja positiivselt samastan. Ma mõtlen, et me oleme liiga tsiviliseeritud. Inimesel on liiga vähe ruumi olla tema ise. Ma ei mäleta, kes see Hollywoodi diiva oli, kes ütles: "Minu meelest on elu küllalt pikk, aga mitte kuigi lai." :D

Ma jään imestusega kõrvale nii paljudest asjadest, mis inimesi erutavad. Näiteks hiljutine arutelu sel teemal, miks ei võiks üksikema pälvida Aasta Ema tiitlit. No kas meil ei tohi siis olla enam sellist ideaali, et parimal juhul on mees ja naine koos oma ühised (ja võibolla ka mõned 'tühised', hehee) lapsed üles, tublideks inimesteks kasvatanud ja kõik saavad hästi läbi? Mulle tundub, et selle peale solvuda oleks sama, kui keegi ütleks, et VT'l on tugevad, pikad, läikivad, painutamisel vetruvad juuksed, nii et tema saab Terveimate Juuste tiitli ja mina kukuks näuguma, et mina näen oma juuste hea väljanägemise nimel vähemalt sama palju kui mitte rohkem vaeva ja Terveimate Juuste tiitli võiksin tänu oma pingutustele saada ka mina oma lühikeste udupeente karvadega. Kas me ei võiks hoopis rõõmustada, et mõnel perel õnnestub nii sõbralikult, tasakaalukalt ja ühtselt seda pere-elukest veeretada, et see annab meile kõigile lootust? Kas ideaalid on miski, mis solvab inimesi, kes elavad 'pärismaailmas'? Jube kurb oli lugeda arukate inimeste nördimusest sel teemal. See lihtsalt ei jõua mulle kohale ja ma jäin seda seika imestusega silmitsema ja mõtlema, et maailm on ikka väga suur ja kirjumirju paik. Ooooo ... 0_0

Ka saan pikkamööda aru, kui tavalised on suhetes väikesed nähvamised-naginad, mis minu meelest peaksid täielikult, 100% olemata olema - kasvõi tablettide toel, kui muidu ei saa. On väga hea, kui inimene on oma maailmapildiga rahul ja sellega kooskõlas, kuid hämmastav, kui me muutume irooniliseks või lausa halvustavaks nende suhtes, kellele sobib teistmoodi elu. Minu meelest võiks ühiskonnas täitsa olemas olla 'väikeste rottide' grupp, kes millessegi ei puutu, ja 'vaatlejate' grupp, kes ei osale, aga teeb tähelepanekuid. Kui me peame oma palkadest maha võetud rahadega ülal politsei- ja vanglasüsteemi, siis võime rahulikult toetada ka asotsiaale, arvan ma :)  Kui jätkub raha nende jaoks, kes on otseselt meid kahjustanud, siis jätkugu ka 'rotitoidule' - niikuinii on pättide tõttu kulutatav raha (politsei- ja vangla)hoonetele, autodele, politseivormidele, palkadele ja töövahenditele sadu kordi suurem kui sotsiaalabirahad, ja see on inimeste tõttu ja jaoks, kes kahjustasid meid!

Ma leian, et see kohustuslik rida - lasteaed, algkool, põhikool, keskkool, töö/ülikool, töö - on mõttetult piirav ja kahjustavalt suletud. Minu lapsepõlvekodus olid hinded tähtsad ja erinevatele võimalustele avatus väike. VT puhul ma olen nimelt läinud seda rada, et vaatame, mida meie emotsioonid meile õpetavad - mis inimene ma olen/ta on? Arvatavasti saab seda teha vaid püüdlike lastega ..., see võtab ohkama... Ainus võimalus olla päriselt õnnelik, on elada just meile sobivat elu. Ainus võimalus teada saamiseks, mis meile sobib, on minna seda rada, kuhu tunnetus meid juhib. Ma vean kihla, et kui me võtaksime suuna 'põhja' poole, tuleksid paljud 'tundlikumad tüübid' parema elu peale välja, kui suundudes oma oletatava lae suunas. Mis printsiip see oli, et meie karjääritõus lõpeb seal, kus oleme jõudnud kompetentsusest ebakompetentsuseni...? Peteri printsiip? Et enamik töötajatest ongi ebakompetentsed - kui poleks, kui nad saaksid oma tööga suurepäraselt hakkama, siis nad püriksid veel edasi :)
Aga tõsi ta on, et paljud tunnevad, et ainult niimoodi - ennast väliste tingimuste abil - ebapädevasse olukorda asetades nad kasvavad... Mina jälle tunnen, et rahu kosutab meid ja armastus kasvatab meid...

Teal Swan ütleb, et kui inimene tunneb, et ta vihkab oma tööd, siis psühholoog õpetab tal pigem nendest tunnetest hoolimata tööl hakkama saama, sest tööl peab ju käima, eks - kui just selgelt täitsa vale töökoht pole selle inimese jaoks, aga sellest aru saamiseks pole psühholoogi vaja. Teal läheb täpselt vastupidist teed: tema sooviks on, et inimene oleks endaga igal hetkel nii tugevalt kooskõlas ja teadlik, et juba üksainuke samm vales suunas (ka füüsiliselt, oma töökoha hoonesse) hakkaks nii tugevalt vastu, et sa astud kohe tagasi ja lähed teises suunas. Psühholoog ütleb enam-vähem, et elu käibki nii ja halvad kogemused kuuluvad elu juurde. See ajab üsna suurelt segadusse. Kas sa ikka pead ninapidi olema juures asjal, mis sinus pidevalt hirmu, viha või vastikust tekitab? Mil määral on see siis normaalne ja mil määral liig? Ja lõpuks - mis see sulle loeb, et teised õpivad nende tunnetega elama? Negatiivsuse välja kannatamine kuulub justkui vaimse küpsuse juurde..., aga midagi oleks siin nagu mäda. Kas vaimne küpsus ei peaks tähendama ka seda, et sa iial ei halvusta kedagi ka ülemuse või kolleegina, sest selleks pole mitte kunagi tegelikult vajadust. Mitte kunagi! Pole asja, millest ei saaks vastandumata ja hoolivalt rääkida. Kuid sageli me ei näe seda ... näeme intriige ja ebaõiglust, väikesi vajalikke valgeid valesid jms.

Ma tean, et ma muutun üha 'lillelapsikumaks'. Ja õnnelikumaks. Mitte keegi ei saa mulle enam öelda, mida ma tegema peaksin, sest ma olen nii kaua järjest kogenud, kuidas mu kõhutunne mind õnne sisse juhib. Ja samas näilisesse asotsiaalsusesse. Mis on mõneti segadusse ajav, sest inimene olevat teatavasti ju 'sotsiaalne loom'.

Kuid imelik on see, et pingutades ja teiste, korralike, tublide inimeste moodi olla püüdes tundsin ma end inimestest ja inimlikkusest palju kaugemal olevana kui nüüd, mil ma mitmesugustest sotsiaalsetest 'väljakutsetest' eemale hoian. Just nüüd tunnen ma ennast ühiskonna väärtusliku osana :D, see võib tunduda või lausa olla naeruväärne, kuid nii ma tunnen!... :)

Tean, et inimeste aktiivsus ja suhtlemisvajadus on väga erinev, nii et ühiskonnast irdumist ei soovita ma kellelegi, küll aga endaga olemist nii palju, et sa saad olla kindel, et seda, mida teed, teed enda pärast, et see teeb sulle rõõmu, mitte lihtsalt ei tundu antud olukorras sobilik või õiglane, optimaalne.
Kas me peame olema ideaalsed ja funktsionaalsed?
Kas me ei tohi olla lihtsalt meie ise, solvumata, et mõni teine 'tema ise' olles saavutab rohkem kui meie, võtmata seda isiklikult?

Vaat sellised imelikud mõtted täna õhtu eel ... :)
Nighty-night! 😘