Ahhaa! :)
Kadunud maailm, milles elab Jo Rodgers:
Tema võrratu töölaud, mis on ümbritsetud raamatuvirnadega:
"I've had a dutiful morning at my desk, working to the jingle jangle of next-door's Christmas music, which is broadcasting from a (forgotten, I think) radio in the garden. Now I've scooted away my laptop for a break, which is mince pies and a chapter of The Long Weekend by Adrian Tinniswood (wonderful)."
Jutud, mis ta piltide juurde lisab, on alati nii rahulikud ja kenad,
need teevad ta lood veel idüllilisemaks:
"We pitched through the weekend traffic down to Wiltshire on Friday, eating motoring chocolate (long live Cadbury fruit & nut) and listening to the radio. The countryside is covered in frost and wood smoke. We've been taking freezing walks in the mornings, staying out until our teeth chatter, then lolling in front of the fire to think about lunch."
Kas te teadsite, et kusagil sõidavad inimesed siiamaani selliste rongidega?
Väikesed argipäevased võileivad ja koogid...
"When things become sluggish at my desk, it's a treat to abandon the nubby pullover and moccasins for neat clothes, and walk into town for tea. Small sandwiches and chatty friends are invigorating for the spirits."
Ja veel üks kord tema võrratu töölauake:
"It's been raining in London for three days, a listless drip to make everyone damp, with half-wild hair and flapping umbrellas. This morning I've been enjoying a dry stretch at my desk, eating ginger cake with my stockinged feet on the radiator."
See oli muinasjutumaal Inglismaal elav Jo Rodgers.
💚
5 kommentaari:
Jah,raamatuvirnad on vahvad.Aga minu lahtised riiulid on jubedalt tolmu täis.
Nojah,mul on ju kass ja kassiliiv ja katlamaja suits läheb akendest mööda.Tegelikult ma arvan,et peaks raamatuid vähendama.Kui neid vaadata,siis enamik vanu raamatuid enam ei tõmba lugema.
Aga 2 väiksemat virna on mul voodi kõrval.Vahel tahan neid vähendada ja panen enamiku riiulisse ,aga varsti on nad tagasi.Nii,et kodusolevatest raamatutest loen ma kogu aeg ühtesid ja samasid.See on mul unelektüür tegelikult või selline meditatiivne,kuhu ma nagu lähen sisse jälle uuesti.
Aaa, Sul on õigus - meil on ka lahtisi raamaturiiuleid, mis lähevad jube tolmuseks. Äkki tal on tolmupeitev filter? :D
Tegelikult minu toa raamatud ei upu millegipärast niimoodi tolmu sisse nagu koridori raamaturiulid - isegi need, mis on laual virnas.
Ma kipun viimasel ajal ka pigem raamatuid üle lugema..., et mis seal ikka ahnitseda, kõigest huvitavast jaksab nagunii lugeda alla 1%, nii et parem juba vanade lemmikute juurde jääda, eriti kui need mõjuvad meditatiivsena ;)
Kas sulle tundub see päris? Mulle mitte.. tundub selline suurustlev. Lavastatud. Ehtne instagrammi pealtnähesärav teeskluselu.
Ja kohutavalt asju täis.
Kohvi juua ja võileiba süüa on ju omas voodis koos raamatuga palju mõnusam,kui suures säravas ja lärmakas söögisaalis, kus kõik peavad smalltalki valdama.
Jaa, mulle tundub täitsa päris - kuidagi peavad need õnnetud aristokraatia jäänukid ka ju oma päevad õhtusse saatma :)
Mulle kangesti meeldib mõelda Inglismaa lossidest, mida korda teha ja kütta pole raha, ära müüa ka ei saa, sest ostja peaks ju suhtuma sellesse kui kultuuripärandisse koos kohustusega see korda teha (nagu Eestiski) ja kellelgi pole selleks raha ega tahtmist, ja nii need tänapäevased krahvid ja hertsoginnad elavadki kibedalt külmades, auklike vaipade ja kopitanud nahkköites raamatute keskel nagu kummitused ... :D
See üle valgustatud saal pole ka minu 'scene' ka ;)
Küllap sa tead paremini, vaatad neid pilte ju rohkem ja pikemat aega. Ja kuskil peavad need aristokraadid olema oma suurtes, lagunevates, pimedates, kohutavalt külmades ja niisketes lossides :)
Postita kommentaar