reede, 17. veebruar 2017

Must järv

Kuulan korduse peal Björki Black Lake'i ja sain järsku aru, et olen vist nukras tujus...
Võibolla lihtsalt seetõttu, et mul on selja taga kolm unetut ööd ja see juba tõesti mõjub enesetundele, süda klopib ja vererõhk on alla 90.

Mõned päevad tagasi pidi Mees teises linnas ära käima.
Ta oli kindel, et saab ise hakkama ja mind väntsutaks kaasatulemine liialt.
Aga paraku kukkus ta seal teises linnas kokku. Mulle helistas arst reanimatsioonist.

Ma olin kindel, et nüüd on uus insult, aga õnneks polnud. Mehe vererõhk, mis on vähemalt teismeeast saadik murettekitavalt kõrge olnud, oli seekord hoopis liiga madal. Hmm.
Igatahes veetis ta öö teise linna haiglas tilguti all ja hommikul tuli üksi bussiga tagasi.
Paistab, et kõik on siiski korras.

VT ütles selle peale, et meie kaks ei tohiks ilma teineteiseta kusagile minna!
Mulle see mõte meeldib! :)
Nii armas on vaadata pensionil olevaid paare, kes igal väiksemalgi asjaajamisel koos käivad - näiteks jalutavad kahekesi postkontorisse, et osta üks kirjamark... :)

Mehe õnnetuvõitu oleku peale mõeldes tegin ootamatu avastuse: ta pole kunagi pahas tujus!
Ta võib mõnel teemal valjuhäälselt nördimust avaldada, aga see pole kunagi minu vastu suunatud ja kui ma võtan uue teema, siis pole hetk tagasi ilmutatud ägedusest enam jälgegi, ta on täiesti mõistlik. Mitte kunagi ei ole ta sellises tujus, et ma peaks hiilima või tema tuju tõttu vaikselt olema, et ennast talle mitte meelde tuletada. Ta ei pauguta kunagi uksi ega viruta asju hooga lauale vms. Ja ma ei mäleta, et ta kunagi oleks minu suhtes hukkamõistvalt väljendunud - ta on alati olnud mõistev.

Igatahes on mul jube hea meel, et ta on endisena kodus tagasi!
Ei teagi, miks ma selline vaikne ja nukravõitu olen...






Our love was my womb but our bond has broken
My shield is gone, my protection is taken
I am one wound, my pulsating body
Suffering being
My heart is enormous lake, black with potion
I am blind, drowning in this ocean
My soul torn apart, my spirit is broken
Into the fabric of all he has woven
You fear my limitless emotions
I am bored of your apocalyptic obsessions
Did I love you too much? Devotion bent me broken
So I remained, destroyed the icon
I did it for love, I honored my feelings
You betrayed your own heart, corrupted that organ
Family was always our sacred mutual mission
Which you abandoned
You have nothing to give, your heart is hollow
I am drowned in sorrows
No hope in sight, of ember
Reckoning eternal pain and horrors
I am a glowing shining rocket
Returning home
As I enter the atmosphere
I burn off layer by layer

2 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Ma mõtlesingi,et kuhu sa kadunud oled.Aga ikka õnne teile edaspidiseks!
Ma olen ka paar korda selliseid asju üle elanud.Mulle on need kohutavalt silmiavavad juhtumid olnud.Läbi suure ehmatuse näed äkki kuipalju sul oleks olnud kaotada.

karikate emand ütles ...

Nojaa, mul on raske kujutleda, et Mehe kadumine mind üllatada saaks... Tegelikult tegin selle mõttega rahu juba poolteist aastat enne tema insulti, sest ta elustiil lihtsalt oli selline, et see oli ainult aja küsimus.

Aga kuidagi õõnsaks ikka võttis..., kuigi sellised asjad minul naljatamisisu kunagi ära ei võta ;) Sellepärast imestangi, et täna selline vaikne olen. Võibolla olen lihtsalt väsinud... süüa ka ei saa/taha.

Eks ta ise oli ka nii hirmus kurb, kui õhtul haiglast helistas.
Kuidagi heldimus tuli peale :D
Nendel hetkedel ma näen teda puhtsüdamliku, usaldava lapsena... ja see on nii liigutav, kuidagi... :) ei teagi...

Aitäh heade soovide eest, Eve, Sa oled nii armas! :)