Tatijuttu :)

VT otsustas oma gripipalaviku alla võtta nii, et võttis kahekordse annuse magama panevat nohurohtu, ootas, et see mõjuma hakkaks, tegi oma toa akna pärani lahti ja heitis mõnusasti magama.
Ma arvan, et teda ootab meditsiini-Nobel kunagi :D

Mina magan viimasel ajal veelgi vähem - kuigi võtan ikka unerohtu, magan nüüd vaid poolteist-kaks tundi ja ei jäägi enam magama, järgmisel päeval ka mitte. Aga võibolla on see seotud lihtsalt sellega, et VT jäi ka haigeks - mul need kanaemainstinktid töötavad täiel tuuril ja ilmselgelt on ka millepärast (loe esimest lõiku! :p). Igatahes viimased ööd olen 3-4 asemel ärganud veidi 1 läbi ja tolgi ööl totutasin siis tualeti poole, aga selle ees seistes tundsin, et VT toa ukse alt tulvab jäist külma. Teadsin, et ta on oma nohurohust audis ja marssisin julgelt sisse. Oeh!
Jätsin aknale väikese õhutusava.

Järgmisel hommikul, kui ta köögis kanasuppi sõi, istusin tema vastu laua taha, köhatasin ja rääkisin oma öistest tähelepanekutest. Ja ütlesin, et minu kui ema kohus on teda informeerida, et see pole sobiv viis gripiga võitlemiseks, kuigi vahepeal tuba korralikult ära õhutada on väga hea ja värskelt õhutatud toas magama minna on ka hea. Et pärani lahti aknaga magades saab ta oma gripi kõrvale kopsupõletiku. Aga noh. Pahane ma polnud, sest esiteks VT elabki kogu aeg aken poikvel - talle meeldib külm tuba (ja ma pole seda hinnangut andes subjektiivne - Mees ka kogu aeg imestab, kui VT on toaukse korraks lahti jätnud ja Mees sealt mööda käima juhtub) - ja teiseks, VT peale on lihtsalt võimatu pahandada. Klassis tüdrukud arutasid, et nad ei kujuta ette kes ja kuidas võiks sattuda VT'ga tülitsema :D, et VT ei võta sellest lihtsalt osa, nii et - jääb ära! :D   VT ei pöörita ka minu jutu peale silmi ega lase ka nina longu. Ta lihtsalt mõtleb järele ja... näha on, et tõenäoliselt teeb ikka omamoodi. Ja ma luban tal alati teha, sest ma ei saa garanteerida, et ta tõesti haigeks jääb, kui ta mütsi pähe ei pane vms :D Las siis kompab ise oma piire. Mina lihtsalt tutvustan teda 'statistilise keskmisega' :D. Laste FB lehel nagunii liikus nali, et kui sa paned paksema jope selga, siis mitte selle pärast, et sul oleks külm, vaid - sest su emal on külm!
Hmm. Küllap vist! :p

Ja ma mõtlen ka selle peale, et ma niikuinii täiesti iseenda eluga seotud põhjustel arvan, et distsipliin ja 'õigesti käitumine' pole nii tähtsad, kui pidev enda kuulamine. Eks ma paratamatult kasvatan uue, endasuguse, kõigist heasoovlikult eemale hoidva asotsiaali, sest suhted eeldavad kompromisse, ka töösuhted näiteks. Need eeldavad oma tunnete kasvõi ajutist allasurumist, sõnade ütlemist, mis on antud olukorras õiged/korrektsed, kuid ei väljenda seda, mida sa tegelikult tunned... Ja kas on võimalik alati töökohta vahetada, kui su boss on jobu või nartsissist? Mida sa uues kohas vanast lahkumise põhjuseks ütled? :) Mitte seda, et boss oli jobu, ilmselt. Seega - ilustad, jälle.
Mul on selline tunne, et inimkarja sees peab olema ka neid, kel on nii paha tunne isegi 'valgeid valesid' öeldes, et nad pole nõus seda tegema. Ma arvan, et see on okei.
Aga karjääri teha on nii küll raske :D
Kui oled juba kogenud, siis on lihtsam leida õige pausi pikkus ja sõnad, mis hoolivalt väljendavad tõde, mis otseselt ei vasta küsimusele (ja arukas inimene saab kenasti aru, mis su suhtumine on), kuid eluteed alustada on 'patoloogilisel tõerääkijal' raske...

Aga kõige veidram on veel see, et nii mina kui ka Mees oleme endiselt tõbised, tunneb VT ennast nii hästi, et kavatseb homme kooli minna. Välja näeb veel täitsa haige, aga palavikku pole. Mehel ka enam pole, aga mina, kui poes käin või rohkem liigutan, kohe tunnen, kuidas palavik kerkima hakkab... Nii et meist on ta kindlasti kiiremini paranenud - võibolla siis tõesti tänu lahtisele aknale, sest meie Mehega hoiame ainult õhutuspilu ja oleme veel tõbised :D